Niisugune oli salanõunik Ilja Jefimovitsch Golovin, mitmete kasuta asutuste kasuta liige.
Temal oli kolm poega. Ivan Iljitsch oli teine poeg. Vanem poeg sai niisamasuguse karjääri osaliseks, nagu ta isagi, ainult teises ministeriumis, ja ta lähenes juba sellele teenistuseajale, kus palgakerkimisel piirid tekkivad. Kolmas poeg oli saamatu. Ta katsus mitmes paigas, aga igal pool rikkus ta oma asja ära ja nüüd teenis ta raudteedel; ja niihästi tema isa kui ka vennad, iseäranis aga vendade naised, ei armastanud temaga kokku puutuda, ei ka tema olemasolemist ilma tungiva tarviduseta meelde tuletada. Õde oli parun Graefi abikaas ja parun oli niisamasugune Peterburi ametnik nagu ta äiapapagi. Ivan Iljitsch oli le phénix de la famille (perekonnna imelaps), nagu öelda armastati. Ta polnud niisugune külm ja punktipäälne nagu vanem vend, ei ka sarnane tuulepää kui noorem. Tema oli nende vahepäälne — tark, elav, lõbus ja viisakas inimene. Hariduse sai ta ühes noorema vennaga õiguseteaduse-koolis. Noorem õpetust ei lõpetanud, ta aeti viiendast klassist välja; Ivan Iljitsch lõpetas kursuse hästi. Juba koolis oli ta see, milleks ta kogu eluajal jäi: ta oli anderikas, lustilik-hääsüdamline ja seltsiarmastaja inimene, kes aga kindlasti seda täidab, mis ta oma kohuseks peab; oma kohuseks aga pidas ta kõike seda, mis ta ülemad selleks pidasivad. Roomaja polnud ta ei poisina ega täiskasvanuna, aga juba kõige varematel aegadel oli temas see, et ta, nagu kärbes valguse poole, kõrgemal seisvate isikute poole püüdis, nende eluviisid ja nende vaated elu pääle omandas ja nendega sõbralikusse läbikäimisesse astus. Lapse- ja noorepõlve
