põlve vaimustused läksivad tal mööda, ilma et nad sügavamaid jälgi oleksivad jätnud; ta andus suguhimule ja edevusele, ja lõpuks kõrgemates klassides — vabameelsusele, aga ikka teatud piirides, mida tema tundmus talle õieti ette näitas.
Õiguseteaduse-koolis saatis ta teod korda, mis esiteks temale nurjatustena esinesivad ja mille pärast ta nende kordasaatmisel enese vastu jälkust tundis, pärastpoole aga, kui ta nägi, et ka kõrgemad isikud nendesamade tegudega valmis saivad ja neid sugugi halvadeks ei pidanud, ei hakanud ta neid küll mitte just hääks kiitma, aga teda ei kurvastanud enam nende meeldetuletus ja ta unustas nad täiesti.
Õiguseteaduse-koolist kümnendas klassis välja tulles ja isalt mundri tarvis raha saades läks Ivan Iljitsch ja tellis enesele Charmere juurest riided, riputas preloki külge medali päälkirjaga: respice finem, jättis printsi ja kasvatajaga jumalaga, sõi kaaslastega Dononi juures lõunat ja sõitis uue moodsa sumadaniga, pesuga, riietega habemeajamise- ja ehteasjadega ning reisirätikuga, mida ta kõige parematest magasinidest oli ostnud, päälinnast ära provintsi kuberneri juurde iseäraliste asjade ametnikuks, missuguse koha isa talle oli muretsenud.
Provintsis omandas Ivan Iljitsch enesele kohe niisamasuguse kerge ja lõbusa seisukorra, nagu tal õiguseteaduse-koolis oli olnud. Ta teenis, jõudis edasi ja ühes sellega lõbutses ta meelepäraselt ja viisakalt; vahete-vahel sõitis ta ülemuse käsul maakondadesse, astus alamate kui ka ülemate vastu oma väärtust alal hoides üles ja täitis tema pääle pandud kohustused, pääasjalikult lahkusuliste asjus, punktipäälselt ning vääramata ausalt, mille üle ta uhke oli.
