Naise ja tema venna vastuseismise pääle vaatamata sõitis Ivan Iljitsch järgmisel päeval Peterburisse.
Tal oli üksainus asi südame pääl: ta tahtis omale koha paluda, kus ta viis tuhat rubla palka saaks. Tal oli juba ükskõik, missuguses ministeriumis või tegevuseharus see oleks. Temale oli ainult kohta vaja, kohta viietuhandelise palgaga, ükskõik kas administratsionis, pankades, raudteedel, keisrinna Maria asutustes või ka tollimajas, kuid tingimata viis tuhat palka ning sellest ministeriumist välja, kus teda hinnata ei mõistetud.
Ja see Ivan Iljitschi sõit läks imeliselt ja ootamatult hästi korda. Kurskis istus I. klassis tema juurde tuttav Th. C. Iljin ja teatas temale värskest telegrammist, mille Kurski kuberner saanud, et ministeriumis neil päevil pööre sündvat: Peeter Ivanovitschi asemele nimetatavat Ivan Semenovitsch.
Arvataval pöördel oli, pääle terve Venemaa, iseäraline tähendus Ivan Iljitschi kohta selle poolest, et nüüd, kus uus isik, Peeter Petrovitsch, silmapaistvale paigale tõuseb, vististi ka tema sõber, Sachar Ivanovitsch, edasi saab; viimane aga oli Ivan Iljitschi kaaslane ja sõber ja nõnda oli terve pööre temale väga meelt mööda.
Moskvas leidis teade kinnitust. Jõudis aga Ivan Iljitsch Peterburi ja sai ta Sachar Ivanovitschiga kokku, siis lubas see temale soovitud koha endises ministeriumis, kohtuministeriumis.
Nädala pärast telegrafeeris ta naisele:
Sachar Milleri koht esimesel esitusel nimetatakse mind.
Isikute muutuse varal sai Ivan Iljitsch nõnda endises ministeriumis koha, millega ta oma kaaslas-
