test kaks järku kõrgemale tõusis: viis tuhat palka ja kolimiseks kolm tuhat viissada. Vimm endiste vaenlaste ja kogu ministeriumi vastu oli unustatud ja Ivan Iljitsch oli täiesti õnnelik.
Rõõmsana ja rahuldatuna, nagu ta seda juba ammu polnud, tuli Ivan Iljitsch päälinnast külasse tagasi. Praskovja Feodorovna sai ka rõõmsamaks ja nende vahele asus ajutine rahu. Ivan Iljitsch jutustas sellest, kuidas kõik teda Peterburis austasivad ja kuidas kõik need, kes enne tema vaenlased olivad, häbisse jäivad ja temale meeldida püüdsivad; iseäranis aga rääkis ta sellest, kuidas kõik teda Peterburis armastasivad.
Praskovja Feodorovna kuulas ja tegi näo, nagu usuks ta; ta ei rääkinud sõnagi vastu, vaid tegi ainult plaanisid, kuidas elu sisse seada uues kohas, kuhu nad nüüd asuma pidivad. Ja Ivan Iljitsch märkas rõõmuga, et naise plaanid ka tema omad olivad ja et tema soikunud elu jällegi ehtsa, rõõmsa mõnususe ja viisakuse iseloomu omandab.
Ivan Iljitsch sõitis külasse ainult lühikeseks ajaks. 10. septembril pidi ta ameti vastu võtma, ja päälegi oli vaja elujärg uues paigas sisse seada, provintsist asjad ära vedada, midagi juurde osta, mingisuguseid käskusid anda; ühesõnaga, oli vaja asja nõnda korraldada, nagu ta oma pääs plaanitsenud ja nagu see ka Praskovja Feodorovna meeles oli kujunenud.
Ja nüüd, kus kõik nii hästi korda läks, kus tema ja naise eesmärgid ühinesivad ja kus nad päälegi vähe koos asusivad, — nüüd hakkasivad nad nõnda sõbralikult elama, nagu nad seda abielu esimestest päevadest saadik polnud teinud. Ivan Iljitsch mõtles esiteks ühes perekonnaga ära sõita, kuid õe
