just sellepärast ei tunne, et ta teda surija hääks kannab ja loodab, et ka tema hääks kord keegi sedasama vaeva näeb.
Pääle selle vale või selle vale tagajärjel oli Ivan Iljitschile kõige piinavam see, et keegi temast nõnda kahju ei tunnud nagu tema seda oleks tahtnud: mõnikord, pärast nähtavat kannatust, oleks Ivan Iljitsch kõige enam seda tahtnud, — olgugi et tal enesel häbi oli seda tunnistada — et kellelgi temast kui lapsest kahju oleks olnud, teda oleks halatsenud. Ta oleks tahtnud, et teda oleks meelitatud, suudeldud ja tema juures nutetud, nagu lapsi meelitatakse ja trööstitakse. Ta teadis, et ta tähtis liige on ja et tal juba halliks muutuv habe on ja et sellepärast see võimata on; aga siiski tahtis ta seda. Tema vahekorras Gerassimiga oli midagi sellesarnast. Ja sellepärast trööstis teda Gerassimiga läbikäimine. Ivan Iljitsch tahaks nutta, ta tahaks, et keegi tema vastu õrn oleks ja tema juures nutaks, ning sääl tuleb seltsimees, kohtuliige Schebeko ja selle asemel et nutta ning õrn olla, teeb Ivan Iljitsch tõsise, valju, sügavamõttelise näo ja vanal harjunud viisil avaldab ta oma arvamist tühjakstegemise otsuse tähtsuse kohta ning peab sellest arvamisest järelandmata kinni. See vale tema ümber ja temas eneses kihvtitas Ivan Iljitschi viimaseid päevi kõige rohkem.
VIII.
Oli hommik. Ainult sellepärast oli hommik, et Gerassim läks ära ja tema asemele tuli Peeter, teener, kes küünlad ära kustutas, ühe kardina avas ja tasakesti toas korraldama hakkas. Kas oli hommik või õhtu, reede või pühapäev — kõik oli üks
