puhas: tuksuv, mitte silmapilgukski vaikiv piinav valu; teadmine, et elu minemas on, aga et ta veel pole läinud; seesama lähenev himus, vihatud surm, mis ainukeseks tõelikkuseks sai, ja ikka seesama vale. Mis siin veel päevadest, nädalatest ja tundidest rääkida?
„Kas käsite ehk teed tuua?“
„Ta tahab korda pidada, et herrased hommikul ikka teed jooksid,“ mõtles Ivan Iljitsch ja ütles ainult:
„Ei.“
„Kas te ei tahaks vast sohvale minna?“
„Tema tahab tuba korraldada, aga mina segan teda, mina, see kasimatus, korratus,“ mõtles Ivan Iljitsch ja ütles ainult:
„Ei, jäta mind.“
Teener kohmitses veel. Ivan Iljitsch sirutas käe välja. Peeter astus sõnakuulelikult ligi.
„Mis te käsite?"
„Kell.“
Peeter võttis kella ja ulatas Ivan Iljitschile.
„Pool üheksa. Nemad pole veel üles tõusnud?“
„Koguni mitte. Vladimir Ivanovitsch (see oli poeg) läksivad gümnasiumi, aga Praskovja Feodorovna käskisivad endid äratada, kui teie neid küsite. Kas käsite?“
„Ei, pole vaja. — Kas ei katsuks vast teed?“ mõtles ta. „Jah, too teed.“
Peeter läks ukse poole. Ivan Iljitschile hakkas hirm üksi jäädes. „Millega teda tagasi hoida? Ah jah, arstirohi.“ „Peeter, anna arstirohi siia. — Miks mitte, võib olla, aitab veel rohigi?“ Ta võttis lusikatäie ära. „Ei, ei aita. Kõik on tühi lori, pettus,“ ütles ta, niipea kui ta tuttavat, lääget ja lootuseta maiku tundis. „Ei, enam ei suuda ma
