Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/147

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Tingimused, mis te mulle pakute, pole õiged, uhke prints,“ ütles vabamees, „teie sunnite mind Leicesteri ja Staffordshire paremate vibulaskjatega võistlema ning ähvardate häbi ja teotusega karistada, kui mina alla peaksin jääma. Sellest hoolimata tahan ma teie tahtmist täita.“

„Sõdurid, pidage teda silmas,“ ütles prints Johann, „tema süda langeb juba allapoole, kardan, et ta plehku ei pistaks. Ja teie, tublid poisid, laske julgesti, metspukk ja viinavaat on teile telgis kehakinnituseks juba valmis, niipea kui auhind võidetud.“

Võitlusväljale viiva lõunapoolse tee ülemisse otsa pandi nüüd märk. Võistlevad vibumehed asusid teatud korras paigule lõunapoolse tee alamasse otsa; nende seisukoha ja märgi vahet oli niipalju, et võimalik oleks nõndanimetatud hea õnne peale lasta. Vibumehed pandi enne teatud korras seisma ja igaüks neist pidi järgemööda kolm noolt laskma. Võistlust korraldas sellekohane ülem, sest võitlusvälja marssalid oleksid eneste kõrge ameti alandamiseks pidanud, kui nemad oleksid pidanud hakkama ka vabameeste mängu juhiks.

Üksteise järel esinesid vibukandjad ja lasksid mehiselt. Kahekümneneljast noolest, mis välja lasti, tabasid kümme märki ja teised läksid märgile nii ligi, et maakaugust arvesse võttes seda heaks laskmiseks võis pidada. Kümne noole seas, mis märki tabasid, olid kaks sisemisse ringi läinud noolt Malvoisini metsaülema Huberti lastud, kes selle tõttu võitjaks tunnustati.

„Noh, Locksley,“ ütles prints Johann julgele vabamehele kibedal naeratusel, „tahad sa oma võimist katsuda Hubertiga või annad sa oma vibu, kandme ja nooletupe mänguülemale?“

„Et see kord juba nõnda on,“ ütles Locksley, „siis olen ma valmis õnne katsuma, kuid tingimusega, et kui mina kaks noolt märki lasen, siis peab Hubert ühe noole niisugusesse märki laskma, nagu mina soovitan.“

„See on õige,“ vastas prints Johann, „ja sellega ollakse nõus. — Kui sa selle hoopleja võidad, Hubert, siis täidan jahisarve hõberahaga.“


147