„Ühes vahvuse ja teguviisiga,“ lisas Brian de Bois-Guilbert juurde, „millega nad Hastingsi juures ja ka mujal silma paistsid.“
Kuna hoovkonna liikmed oma isanda eeskujul järgemööda muigaval näoilmel Cedricut püüdsid naeruväärseks teha, tõusis saksilase näkku vihapuna ja tema pilk välkus ägedasti ühelt näolt teisele, nagu oleksid ruttujärgnevad pilkesõnad talt võimaluse võtnud nende peale vastata või nagu oleks ta mõni härg, kes oma piinajaid silmitseb ja õieti ei tea, kelle ta kõige pealt kättemaksmis-esemeks peaks valima. Viimaks hakkas ta vihast väriseval häälel rääkima ja pöördus prints Johanni kui teda haavava partei peamehe poole: „Missugused meie tõu rumalused ja pahed ka oleksid, kuid iga saksilane oleks seda nidering’iks[1] (kõige mõjuvam sõna kellegi väärtusetuse tähendamiseks), „pidanud, kes ise oma saalis, kus tema oma viinakarikas ringi käib, oma rahuliku külalisega nõnda oleks ümber käinud või kedagi teist oleks lasknud ümber käia, nagu seda teie kõrgus minuga on näinud sündivat; ja missugune ka meie esi-isade õnnetus Hastingsi lahingus oli, aga sellest peaksid need vaikima,“ siin heitis ta pilgu Front-de-Boeufile ja tempelrüütlile, „kes mõne tunni jooksul enam kui üks kord saksilase oda ees sadula ja jalarauad kaotasid.“
„Tõepoolest, terav nali!“ ütles prints Johann. „Kuidas see teile meeldib, mu härrad? Meie saksilastest alamad kasvavad vaimu ja julguse poolest, nende nali muutub kavalaks, nende teguviis julgeks. Mis teie selle kohta ütlete, mu lordid? Jumala eest, mina pean kõige paremaks laevadele asuda ja Normandiasse tagasi aerutada.“
„Hirmu pärast saksilaste ees!“ ütles de Bracy naerdes; „meil pole muud sõjariista vaja kui aga meie jahiodad, et neid metskulte taga ajada.“
- ↑ Midagi ei peetud saksilaste seas häbistavamaks kui oli see nimetus. Kuigi Wilhelm Võitja ise väga vihatud oli, ometi läksid paljud tema lipu alla, kuna ta ju kojujääjaid „nidering’i“ nimetusega ähvardas.
157
