jelised halbused rõhuvad, oma võitjat ülistama. Ometi tahan ühe normanni nimetada — esimese au ja sõjariistade poolest — teie tõu parema ja suursugusema võsu. Ja huuled, mis loobuvad minuga kaasa joomast sellele õigusega omandatud kuulsusele, nimetan ma võltsiks ja autuks ja tahan neid selleks kogu oma eluaeg pidada — ma tõstan selle karika Richard Lõvisüda terviseks!“
Prints Johann, kes lootis, et Cedric oma kõne lõpul tema nime nimetab, võpatas, kui ta oma teotatud venna nime kuulis ootamata kõlavat. Mehaaniliselt tõstis ta viinakarika oma huulile ning pani ta siis lauale tagasi, et oma ümbritsejate talitusviisi selle ootamata ettepaneku juures tähele panna, mille vastuvõtmine paljudele sama vähe soovitav näis olevat kui tema tagasilükkaminegi. Mitmed vanad vilunud hoovkonna liikmed jälgisid printsi enda eeskuju, tõstes karika huulile ja pannes ta kohe lauale tagasi. Olid ka mõned, kes suursugusemate tundmuste ajel hüüdsid: „Kaua elagu kuningas Richard! Ja tulgu ta võimalikult pea meie juurde tagasi!“ Mõned üksikud, muu seas ka Front-de-Boeuf ja tempelrüütel, jätsid oma karikad põlglikult puutumata. Kuid mitte keegi ei söandanud valitseva kuninga terviseks tõstetud karikale avalikult vastu astuda.
Oma võidurõõmu silmapilku maitstes ütles Cedric oma kaaslasele: „Tulge, suursugune Athelstane, oleme juba küllalt kaua viibinud, kuna me ju prints Johanni lahkele viisakusele oleme vastanud. Need, kes lähemalt tahavad meie lihtsaid saksi kombeid näha, peavad meid meie isade kodus üles otsima, meie aga oleme kuninglikke pidustusi ja normannide viisakust küllalt näinud.“
Nõnda tõusis ta ja lahkus piduruumist, Athelstane ja mitmed teised külalised tema kannul, kes saksi suguvõsast pärit olles endid tundsid prints Johanni ja tema hoovkondlaste pilkeist haavatuina.
„Püha Thomase luude nimel,“ ütles prints Johann, kui külalised olid läinud, „saksi matsid jäid võitjaiks ja lahkusid triumfiga.“
159
