Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/167

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.



Kuueteistkümnes peatükk.

Kord kõrves õudses kõigist tundmata
Mees vaga elu viitis üksinda;
Ta ase — sammal, koobas toaks tal,
Toit — vili puus, jook — allik põõsa all;
Ja ainult taevaga ta asju a’ab
Ning kiitust Jumalale kuulutab.
Parnell.

Lugeja pole ehk veel unustanud, et võitluste tulemuse otsustas keegi tundmata rüütel, kellele tema passiivse ja ükskõikse teguviisi pärast võitluste esimesel poolel pealtvaatajate poolt nimeks anti Le Noir Fainéant. See rüütel lahkus jalamaid turniirilt, niipea kui võit oli otsustatud, sest kui teda välja hüüti oma vaprustasu vastu võtma, polnud teda enam kuskilt leida. Sel ajal, kui heeroldid ja pasunad seda rüütlit hüüdsid, sõitis ta põhja poole, hoidudes käidavamailt teilt ja valides kõige lühemad läbi metsade. Öö saatis ta ühes kõrvalises kõrtsis mööda, kus ta rändavalt minstrelilt[1] turniiri lõpu kohta teateid sai.

Järgmisel hommikul asus rüütel vara teele, mõeldes päeva jooksul pika maa ära käia. Turniirivõitlustes hoitud hobuse seisukord oli niisugune, et temaga võis ilma kauema puhkuseta edasi reisida. Kuid tema kavatsus läks valitud keeruliste jalgteede tõttu nurja, nii et ta õhtu kättejõudmisel ainult Yorkshire läänepiirile oli jõudnud. Seks ajaks vajasid mees kui ka hobu kehakinnitust ja nõnda siis pidi paiga leidma, kus võiks läheneva öö mööda saata.

Aga paik, kus reisija praegu viibis, ei tundunud kohasena, et siin võiks leida peavarju või kehakinnitust ja sellepärast oli ta valmis rändava rüütli viisil talitama, kes niisugusel korral hobuse rohule sööma paneb ja ise tamme varju

  1. Vanas prantsuse keeles ménestrel, v. saksa keeles spilman (Minnesänger) = keskajal elukutseline laulik, kes kuskil vürstikojas elades või paigast paika rännates omi või teiste laule mänguriista saatel ette kandis. Tõlk.

167