maha heidab oma daamist-käskijannast unistama. Kuid kas puudus mustal rüütlil daam unistamiseks või oli ta armastuses sama ükskõikne, nagu näis olevat võitluseski, igatahes ei tunnud ta praegu endas küllalt kirge daami armastuse ja halastamatuse üle mõtete mõlgutamiseks, et nõnda võitu saada väsimusest ja näljast ning et voodi ja õhtusöögi asemel rahulduda armastusega. Sellepärast vaatas ta meelepahas ümbritsevaid metsi, kus leidus küll mõni lagendik ja jalgtee, kuid ainult niisugune, mille oli tallanud kas arvurikas kari või metsloomad, kelle peale inimene saagi nõutamiseks jahti peab.
Päike, mis rüütlit tema teel peaasjalikult juhtinud, oli nüüd Derbyshire kinkude taha pahemat kätt kadunud ja iga katse, oma teekonda jätkata, oleks võinud teda niihästi eksiteele kui ka edasi viia. Kuna ta asjata oli katsunud kõige rohkem tallatud jalgteed leida, mis võiks viia kas mõne üksiku põlluharija või metsavahi elumaja juurde ja kuna ta oli näinud, et ta mingit valikut ei suuda teostada, otsustas rüütel end oma hobuse tarkuse hoolde usaldada, sest varemaist katseist oli tal loomade imeline vaimuand tuttav iseend ja ka oma isandat raskustest päästa.
Tubli hobu, kes pikast päevareisist ja raudriides ratsutaja kandmisest hästi väsinud, näis kohe uut jõudu ja erksust võitvat, niipea kui ta lõdvale lastud ratsutimeist tundis, et tema omapead võib minna, ja ehk ta küll varemalt kannuste surumise peale ainult ohkega vastas, ajas ta nüüd nagu uhkusega, et teda usaldatud, oma kõrvad kikki ja hakkas iseoma sisemisel ajel elavamalt liikuma. Hobuse valitud jalgtee pöördus sellelt sihilt, mida rüütel päeval kinni pidanud, pisut kõrvale, aga et loom oma valikus näis kindel olevat, siis usaldas ratsutaja enda tema valiku hoolde.
Tagajärg õigustas valiku, sest jalgtee muutus peagi laiemaks ja suuremaks ja väikese kella helin andis rüütlile märku, et tema on mõne kabeli või pagulase asukoha läheduses.
Varssi jõudis ta lagedale rohuplatsile, mille teises servas hall ja tuulesöödud järsk kaljusein kallakul maapinnal reisija
168
