kokku hakkab. Selle peale mõtlemiseks olete muidugi teie liiga vaga pagulane, aga mina arvan, et kui teie veel kord oma urka läbi otsiksite, siis leiaksite minu oletuse õige olevat.“
Vastuseks oli pagulase irvitus ja salaukse juurde minnes võttis ta selle tagant tinapudeli välja, mis endasse vähemalt neli liitrit mahutas. Ka tõi ta kaks suurt härjasarvest ja hõbedaga äärestatud joogikarikat lauale. Kui ta selle ettevalmistuse õhtusöögi allauhtmiseks oli teinud, näis ta kõiki kahtlevaid kombeid üleliigseks pidavat, täitis mõlemad karikad ja ütles saksi viisi järele: „Waes hael[1], härra logard rüütel!“ mispeale ta karika ühe sõõmuga tühjendas.
„Drink hael[2], püha Copmanhursti munk!“ vastas sõdur oma võõrusisanda eeskuju jälgides.
„Püha munk,“ ütles võõras, kui esimene karikatäis joodud, „mina ei jõua küllalt imestada, et mees, kel niisugused lihased ja sooned nagu teil, ja kes nii hästi einelauda oskab austada, mõtte peale võis tulla ennast siia kõrbe maha matta. Minu arvates kõlbate ennemini mõne lossi või kindlustuse hoidmiseks, süües rasvast ja juues tugevat, kui siia herneste puremiseks ja vee rüüpamiseks või metsahoidja armust elamiseks. Lõpuks, oleksin mina teie asemel, siis leiaksin ma meelelahutust ja toitu kuninga jahiloomade seast. Siin metsas on nii mõnigi hea kitsekari ja ühtki sikku ei leitaks vajaka olevat, mis läheb püha Dunstani kaplani tarvis.“
„Härra logard rüütel,“ vastas munk, „need on hädaohtlikud sõnad ja ma palun neist loobuda. Mina olen kuninga ja seaduse ees ustav pagulane, sest kui ma oma laenuisanda jahiloomi puutuksin, siis satuksin ma tingimata vangi ja minu kuub ei päästaks mind võllast.“
„Siiski, oleksin ma teie asemel,“ ütles rüütel, „läheksin ma kuuvalgel, kui metsnik ja metsavahid on soojal asemel, ning üks või teinekord oma palvete lugemise vahel ja laseksin noole metsalagendikul sööva loomakarja sekka. Tunnusta, püha munk, kas sa tõesti kunagi niisugust ajaviidet pole maitsnud?“
177
