Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/179

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Annan oma sõna, vend munk,“ ütles rüütel, „et ma enam mingisuguseid haavavaid küsimusi ei esita. Selle seinakapi sisemus on küllaldaseks vastuseks kõigile minu pärimistele ja mina näen seal ühe sõjariista“ (ta tõusis üles ja võttis kandle välja), „millel ma palju meelsamini oma osavust katsuksin kui mõõga ja kilbiga.“

„Loodan, härra rüütel,“ ütles pagulane, „et sa oma logardi nime põhjendatult ei vääri, aga mina oleksin peaaegu valmis seda uskuma. Siiski, sina oled minu külaline ja mina ei taha sinu mehisust vastu sinu vaba tahtmist proovile panna. Istu siis ja täida oma karikas, joome, laulame ja oleme rõõmsad. On sul mõni laul tagavaraks, siis oled sa alati Copmanhurstis seni metsalinnu pasteediga tervitatud kui mina püha Dunstani kabelis teenin, mis, kui Jumal annab, kestab, kuni halli kuue asemel roheline muru minu rinda katab. Kuid tule, täida karikas, sest kandle hääldeseadmine võtab pisut aega, ja ei miski terita nii hästi kõrva ega häält kui karikas viina. Mis minusse puutub, siis tunnen ma hea meelega viinamarja mahla enne sõrmeotstes, kui ma nendega kandlekeeli puutun.“



Seitsmeteistkümnes peatükk.

Ma õhtul nurgan vaikivan
Metallist ehetega kirja man,
Mis räägib pühist tegudest
Ja vaga märtri kroonidest;
Kui aga küünal kustub ju,
Und ootes hümni laulab suu.
*
Kes viskaks elu toreda,
Mu kuue halli võtaks kepiga,
Tooks ohvriks elu lõbusa,
Saaks tasuks kongi tumeda?
Warton.

Lõbusa pagulase nõuandest hoolimata, mille järele külaline hea meelega talitas, oli kandle hääldeseadmine ometi kaunis raske ülesanne.


179