„Ma arvan, püha isa,“ ütles rüütel, „mänguriistal puudub üks keel ja teistele on pisut liiga tehtud.“
„Soo, või sina märkad seda?“ vastas pagulane, „see osutab sinus meistrit. Viin ja sööming,“ lisas ta tõsiselt silmi tõstes juurde, „kõik viina ja söömingu süü! Mina ütlesin küll põhja minstrelile Allan-a-Dale’le, et ta kandlele liiga teeb, kui ta pärast seitsmendat karikat tema peal mängima hakkab, kuid tema ei võtnud mind kuulda. Sõber, mina joon sinu kunsti terviseks.“
Nõnda öeldes võttis ta suure pidulikkusega oma karika ja raputas pead Šoti kandlemängija liialduse üle.
Rüütel oli vahepeal keeled teatud määral korda seadnud, ja pärast väikest eesmängu küsis ta majaisandalt, peab ta laulma mõne sirvente oc-keeles, mõne lai oui-keeles, mõne virelai või mõne ballaadi rahvalikus inglise keeles.
„Ballaad, ballaad,“ ütles pagulane, „olen kõigi Prantsusmaa oc’ide ja oui’de vastu. Mina olen läbi ja läbi inglane, härra rüütel, ja läbi ning läbi inglane oli ka minu kaitsja püha Dunstan, kes vihkas oc’i ja oui’d niisama, nagu saadana kapjade laaste. Läbi ja läbi inglise keeli peab siin kambrikeses laulma.
„Siis tahan ballaadiga õnne katsuda,“ ütles rüütel, „mille loonud keegi saksi laulumees, keda tundsin pühal maal.“
Selgus peagi, et kuigi rüütel polnud minstrelikunstis päris meister, siis oli ta vähemalt kõige paremal juhatusel õppinud. Kunst oli teda õpetanud oma loomult väheulatuva hääle karedust ja ebasulavust pehmendama ja oli lühidalt kõik teinud, mis on tema võimuses loomulikkude puuduste kõrvaldamiseks. Isegi paremad asjatundjad kui pagulane oleksid võinud tema ettekannet rahulolemisega kuulata, seda enam, et rüütel paiguti laulu sisendas tundmuse, paiguti vaimustuse, mis andis lauldavaile salmidele jõu ja energia.
180
