vaeseid teenuseid — igale kuradile astun ma vastu, tulgu ta sabaga või sabata. Kuid, sõber, ma pean teile ühe saladuse usaldama: niisuguseist asjust räägin ma ainult pärast hommikupalvet.“
Ta muutis kõneaine; mõlema rõõm muutus suuremaks ja tulisemaks ja nii mõnegi laulu vahetasid nad eneste keskel, kuni neid segas vali koputamine onni uksele.
Seda segamist võime aga ainult nõnda seletada, et tagasi pöördume oma teiste jutukangelaste juurde, sest nagu vana Ariostki ei taha me alatasa sama isiku seltsis viibida oma draama arenemisel.
Kaheksateistkümnes peatükk.
Nüüd lähme! läbi rägu viib meid tee, |
Kui Saksi Cedric oma poja nägi Ashby turniiriplatsil meelemärkuseta maha langevat, oli tema esimene mõte teda oma teenijate hoolde käsutada, kuid sõnad surid tal kurku. Ta ei suutnud end sundida siinse rahvakogu ees oma poega tunnustama, kellest ta oli loobunud ja kelle ta päranduseta jätnud. Siiski andis ta Oswaldile käsu teda silmas pidada ja ta kohe, kui rahvas on laiali läinud, kahe orja abil Ashbysse viia. Kuid Oswaldile jõuti selles toimetuses ette. Rahvas läks tõepoolest laiali, kuid rüütlit polnud enam kuskil näha.
Asjata otsis Cedricu sissekallaja oma noort isandat — ta nägi küll verelaiku, aga mitte enam hiljuti sinna langenud noormeest; näis, nagu oleksid metshaldjad ta ära kannud. Võimalik, et Oswald niisugusele arvamisele oleks kaldunud (sest saksilased olid väga ebausklikud), kui ta mitte äkki
185
