Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/186

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


poleks kannupoisina riietatud meest näinud, kelles ta oma kaasteenija Gurthi näojooned tundis. Oma isanda saatuse pärast mures olles ning meelt heites tema äkilise kao tõttu, otsis valeriietatud seakarjus teda igal pool ja jättis seejuures hooletusse isegi iseenda julgeoleku. Oswald pidas oma kohuseks Gurthi kui jooksikut oma võimusesse võtta ja tema saatuse otsustamise isanda hoolde jätta.

Kui ta pärast uuesti Ivanhoe saatuse üle hakkas järele kuulama, siis teadsid juuresolijad sissekallajale jutustada, et rüütel pandud hästiriietatud teendrite poolt hoolikalt kanderaamile ja kantud rahvamurrust välja. Seda kuuldes arvas Oswald tarvilikuks oma isanda juurde tagasi minna, et temalt uusi juhatusi saada, ja viis endaga kaasa ka Gurthi, keda ta oma isanda Cedricu teenistuse suhtes jooksikuks pidas.

Cedric oli oma poja pärast suures kartuses ja mures, sest loomus nõudis oma õigust kõige patriootilise karmuse peale vaatamata, millega ta võitles. Niipea kui ta aga teada sai, et poeg on hoolikais ja vististi sõbralikes kätes, andis isalik hirm, mille erutajaks poja hädaohtlik saatus, kohe ruumi haavatud uhkusele ja vihale Wilfredi pojaliku sõnakuulmatuse üle, nagu Cedric seda nimetas. „Mingu ta pealegi oma teed,“ ütles ta, „ravitsegu need ta haavu, kelle pärast ta nad saanud. Tema kõlbab enam normandia rüütlite kunsttükke tegema kui oma inglise esivanemate kuulsust ja au alal hoidma mõõga- ja pussivõitluses — meie maa heade vanade sõjariistade tarvitamises.“

„Kui esivanemate au alalhoidmiseks,“ ütles Rowena, kes kohal oli, „on vaja tarkust nõuandmises ja vaprust teostamises, kui vaja olla julgem julgete ja õrnem õrnade seas, siis ei tea ma ainustki peale tema isa…“

„Vaiki, leedi Rowena, selles asjas ei taha ma sind mitte kuulata. Pane end printsi piduks valmis: meid kutsuti sinna haruldase viisakusega, nagu seda kõrgid normannide rüütlid harva on tarvitanud meie tõu vastu saatuslikust Hastingsi lahingupäevast saadik. Mina lähen pidule, olgugi ainult selleks, et uhketele normannidele näidata, kui vähe mõju avaldab


186