Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/187

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

saksilase peale isegi poja saatus, kes nende vapramad mehed võitis.“

„Mina ei lähe mitte sinna,“ ütles Rowena, „ja ma palun silmas pidada, et see, mida teie peate julguseks ja meelekindluseks, kergesti kõvasüdamluse arvele pannakse.“

„Jää siis koju, tänamata leedi,“ vastas Cedric, „sinu süda on kõva, sest ta võib tühisele ja lubamata tundmusele ohvriks tuua rõhutud rahva hüved. Otsin suursugust Athelstane, et temaga üheskoos Johann von Anjou pidustusest osa võtta.“

Nõnda läkski ta pidule, mille tähtsamaist sündmusist meie juba rääkinud. Lossist lahkudes istusid Saksi thanid kohe ühes oma teendritega hobuste selga ja alles sellest toimetusest tõusnud möllus märkas Cedric esimest korda jooksikut Gurthi. Teatavasti lahkus suursugune saksilane pidult kaunis rahulikus meeleolus, kuid oli ainult mingisugust põhjust vaja, et jällegi tema viha keema ajada. „Köidikud!“ hüüdis ta, „köidikud! Oswald, Hundibert! Koerad ja kelmid! Miks pole see võrukael seotud?“

Ilma et Gurthi kaaslased oleksid julgenud vastu rääkida, võtsid nad esimese kättepuutuva nööri ja sidusid Gurthi kinni. See heitis ilma vastupanekuta alla, ainult oma isandale viskas ta etteheitva pilgu ja ütles: „See tuleb sellest, et ma teie liha ja verd rohkem armastan kui iseoma.“

„Sadulasse ja edasi!“ ütles Cedric.

„Tõepoolest on viimane aeg,“ ütles suursugune Athelstane, „kui me ruttu ei sõida, siis on auväärt abti Waltheoffi ettevalmistused ööeineks nurjas.“

Kuid reisijad sõitsid niisuguse kiirusega, et kardetud halbus tulemata jäi, sest nad jõudsid õigeks ajaks püha Witholdi kloostrisse. Abt ise, kes vanast saksi suguvõsast pärit, võttis oma suguvennad rahvuse kohase külluse ja toredusega vastu, mis neid hilise, õigemini varase tunnini kinni pidas; ja ka järgmisel hommikul ei lasknud ta neid enne minema, kui nad olid temaga jaganud rikkalikku hommikueinet.


187