Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/20

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Püha Dunstani nimel,“ vastas Gurth, „sa räägid kurba tõtt; meile näib vähe jäetud olevat peale õhu, mida hingame, ja seegi suure kõhelemisega, nähtavasti ainult selleks, et meid võimaldada seda koormat kanda, mis nad meie õlgadele laovad. Kõige parem ja rasvasem läheb nende lauale; kõige ilusam nende voodi; kõige vahvamad ja paremad saavad võõraste isandate sõdureiks ja nende luud pleegivad kaugeil mail, kuna ainult vähesed siia jäävad, kel pole tahtmist ega jõudu õnnetute sakside kaitsmiseks. Jumal õnnistagu meie isandat Cedricut, tema on kui mees kunagi püüdnud tühjaks jäänud kohta täita. Aga Reginald Front-de-Boeuf tuleb isiklikult siia ja siis saame peagi näha, kui paljuke Cedricu püüded võivad kasu tuua. — Siin, siin!“ hüüdis ta jällegi oma häält kõrgendades, „nii-nii, nii-nii! tubli, Fangs, nüüd on nad juba kõik sul nina ees ja sa ajad neid ilusasti edasi.“

„Gurth,“ ütles kojanarr, „ma tean, sina pead mind tolaks, muidu poleks sa oma pead nii kergesti mu lõugu pistnud. Ainus sõna Reginald Front-de-Boeufile või Filip de Malvoisin'ile, et sa normannide kohta äraandlikult oled kõnelenud, ning sina oled kadunud seakarjus, kes ripub ühe või teise puu oksas hirmutuseks kõigile, kes aukandjaist halba räägivad.“

„Koer, ega sa ometi mind ära anna,“ ütles Gurth, „kuna sa ju ise mind ukutasid kõike seda rääkima.“

„Sind ära anda,“ vastas narr, „ei, see oleks mõne targa mehe nüke; narr ei oskaks pooltki nii hästi talitada. Kuid tasa, kes seal on?“ ütles ta, kuuldes paljude hobuste kapjade müdinat, mis kostma hakkas.

„Mis puutub see minusse kes,“ vastas Gurth, kel nüüd juba kari ees oli ja teda Fangsi abiga mööda eespoolkirjeldatud tumedat metsaharvendikku edasi ajas.

„Aga mina tahan neid ratsanikke näha,“ vastas Wamba; „võib-olla tulevad nad muinasmaalt sõnumiga kuningas Oberoni[1] poolt.“

  1. Muruneidude kuningas. Tõlk.

20