Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/202

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


neli, viis vabameest, kuna üks, valvur, siinsamas puu varjus edasi-tagasi kõndis.

Lähenevaid samme kuuldes andis valvur märku ja magajad kargasid kohe jalule ning tõmbasid oma vibud vinna. Kuus noolt pöördi sinnapoole, kust tulid teekäijad, aga niipea kui juht ära tunti, võeti ta aupaklikult ja rõõmsa tervitusega vastu, kuna kõik vaenulised ettevalmistused kõrvaldati.

„Kus on Miller?“ oli juhi esimene küsimus.

„Rotherhami teel.“

„Mitme mehega?“ küsis juht, kellena ta näis esinevat.

„Kuue mehega ja hea saagi lootusega, kui püha Nikolaus nõnda tahab.“

„Vagalt öeldud,“ vastas Locksley. „Ja kus on Allan-a-Dale?“

„Läks Watling-streeti[1] poole Jorvaulx’i kloostriülemat valvama.“

„Hästi tehtud,“ vastas pealik, „ja kus on Munk?“

„Oma kambris.“

„Sinna tahan ma minna,“ ütles Locksley. „Minge ja otsige oma seltsimehed kokku. Koguge võimalikult kõik jõud, sest me oleme looma jälil, keda tublisti tuleb taga ajada, sest ta hakkab vastu. Valge hakul saame siinsamas kokku. Pidage!“ lisas ta juurde, „unustasin kõige tarvilikuma. Kaks meest mingu ruttu Torquilstone, Front-de-Boeufi lossi poole. Salk rüütleid, kes endid meie riidesse pannud, viivad sinna trobikonna vange. Pidage neid silmas, sest isegi siis, kui nad enne lossi jõuavad, kui meie oma jõud kokku saame, on meie aukohus neid karistada ja meie leiame tingimata abinõud selle teostamiseks. Nõnda siis, pidage neid hästi silmas ja kõige väledam teist toogu mulle sõnumeid.“

Mehed tõotasid sõnakuulmist ja tõttasid oma ülesandeid täitma. Vahepeal jätkas juht ühes oma kahe kaaslasega,

  1. Kõige kuulsam sõjatee, mille roomlased Inglismaal ehitasid, algas Doverist ja läks üle Londoni Chesteri ja Põhja-Wales’isse. Tõlk.

202