Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/203

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


kes nüüd juba aukartuses tema peale vaatasid, teekonda Copmanhursti kabeli poole.

Lagendikule jõudes, mis seisis auväärilise, kuigi varemestunud kabeli ja lihtsa, askeediliseks jumalateenistuseks nii kohase onni ees, sosistas Wamba Gurthile: „Kui see peaks mõne varga eluase olema, siis saab tõeks vanasõna: mida lähem kirikule, seda kaugemal jumalast. Ja minu kuljusmütsi nimel,“ lisas ta juurde, „arvan ma, see on tõesti nõnda. Kuula ainult seda põrgu Sanctus’t[1], mida pagulase onnis lauldakse.“

Tõepoolest laulsid pagulane ja tema külaline oma vägevate kopsudega üht vana joogilaulu, mille kordsalmiks oli:

Hei! Karik pruun mulle too,
Lõbus poiss, lõbus poiss!
Hei! Karik pruun mulle too!
Ha! Lõbus Juku, kelmi aiman juues.
Hei! Karik pruun mulle too!

„Noh, see pole sugugi halb laul,“ ütles Wamba, kes pisut katsus lauljaile kaasa aidata. „Kuid kes oleks võinud kõigi pühimuste nimel arvata, et vaga pagulase onnist süda-ööl niisugune lõbus laul võiks kõlada.“

„Mina küll,“ ütles Gurth, „sest Copmanhursti munk on hästi tuntud ja tema käe läbi langevad pooled loomad, mis siit metsast varastatakse. Räägitakse, et metsnik olevat tema peale kaebamas käinud ja et ta kaotavat oma mungamütsi ja -kuue, kui ta paremat korda ei pea.“

Kuna nemad nõnda rääkisid, segasid Locksley valjud ja korduvad hoobid vastu ust pagulase ja tema külalise laulu. „Minu roosikrantsi nimel,“ ütles pagulane oma laulu katkestades, „tuleb veel hiliseid külalisi. Ma ei tahaks, et nad meid sellel toimetusel tabaksid. Igal inimesel on oma vaenlased, härra Logard, ja leidub küllalt kurje keeli, mis valmis on teile kui väsinud rändajale pakutud võõrussõbralist keha-

  1. Katoliku usu jumalateenistuse neljas jagu: Püha, püha, püha on Issand jne. Tõlk.

203