Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/204

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


kinnitust lihtsalt joomiseks ja prassimiseks nimetama, missugused pahed ei käi kokku minu elukutse ega mõtlemisviisigagi.“

„Alatud laimajad!“ vastas rüütel; „mina oleksin valmis neid selle eest karistama. Siiski, püha munk, see on tõsi, kõigil on oma vaenlased ja siin maal leidub nii mõnigi, kellega ma ennemini läbi oma näokatte kui paljastatud näoga räägiksin.“

„Pane siis oma raudpott pähe, sõber Logard, ja tee seda nii ruttu nagu su loomus seda lubab,“ ütles pagulane, „kuna mina need tinapudelid kõrvale toimetan, mille sisemus minu peas möllab; ning et müra kinni katta — ma tunnen oma jalad pisut lõdvad olevat — siis aita kaasa, kui sa mind laulmas kuuled; sõnad pole tähtsad, vaevalt tean neid isegi.“

Nõnda öeldes pani ta käima müriseva De profundis clamavi[1], mille varjul ta pidusöögi nõud laualt koristas, kuna aga rüütel südamest naerdes ja end sõjariistu pannes vahetevahel kaasa aitas, niipalju kui naer teda selleks lubas.

„Mis põrgumessi te praegusel tunnil siin peate?“ küsis hääl väljast.

„Taevas andku teile andeks, härra reisija,“ ütles pagulane, keda tema oma kisa ja võib-olla ka öösine peatäis takistasid tuttavat häält tundmast. „Mine oma teed, Jumala ja püha Dunstani nimel, ja ära sega minu ja mu püha venna palvetamist.“

„Hull munk,“ vastas hääl väljast, „ava Locksleyle!“

„Kõik on kindel, kõik on korras,“ ütles pagulane oma kaaslasele.

„Aga kes see on?“ küsis must rüütel. „Mul on tähtis seda teada.“

„Kes ta on,“ vastas pagulane, „ma ju ütlesin — sõber.“

„Kuid missugune sõber?“ küsis rüütel, „sest tema võib olla sinu sõber, mitte aga minu oma.“

  1. Põhjatuma häda seest… (Taaveti laul 130).

204