„Tegin ülekohut,“ ütles ta, „selle metsa varastele ja röövlitele, kui ma niisugused masuurikud nende kilda arvasin; sama hästi oleksin võinud ma siinsete põõsastikkude rebased Prantsusmaa kiskjate huntidega segada. Ütelge mulle, koerad, on teie isanda eesmärgiks minu elu või mu varandus? On see veelgi liiga palju, et ainult kaks saksilast, mina ja suursugune Athelstane, sel maapinnal peremeheks on, mis peaks olema kogu meie tõu pärandus? Siis tapke meid ja tehke oma vägivald täielikuks, võttes meie elu nagu tegite seda meie vabadustega. Kui Saksi Cedric Inglismaad ei suuda vabastada, siis on ta valmis tema eest surema. Ütelge oma vägivaldsele isandale, ma ei palu temalt muud midagi, kui et ta ainult leedi Rowena laseks ausalt ja tervelt minna. Tema on naisterahvas ja teda pole neil vaja karta ja meiega surevad kõik need, kes julgevad tema heaks võidelda.“
Teendrid jäid nagu varemaltki tummaks, ja praegu seisid nad juba lossi väravate ees. De Bracy puhus kolm korda sarve ja vibumehed, kes vallil nende tulekut ootasid, tõttasid silda alla laskma ning neid vastu võtma. Vangid sunniti sadulast maha astuma ja nad viidi kuhugi ruumi, kus neile kehakinnitust pakuti, millest mitte keegi peale Athelstane heaks ei arvanud osa võtta. Aga see kuninga võsu leidis vähe aega tema ette pandud roogade maitsmiseks, sest peagi anti temale ja Cedricule teendrite poolt mõista, et nad Rowenast eraldi üksikusse ruumi vangi pannakse. Vastuhakkamine oli asjata ja nõnda sunniti neid suurde, kohmakaile Saksi sambaile tugenevasse tuppa minema, mis sarnanes meie vanemate kloostrite söögi- ja koosolekusaalidega.
Selle järel eraldati leedi Rowena teistest ja saadeti, kuigi viisakalt, siiski ilma tema tahtmist küsimata kuhugi kaugemasse ruumi. Sama rahutuks tegev samm astuti ka Rebekka suhtes, isa vaheleastumisest hoolimata, kes oma äärmises kurbuses isegi raha pakkus, et teda lubataks oma tütre juurde jääda. „Vilets uskmatu,“ vastas üks vaht temale,
213
