Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/214

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„kui sa kord oma kongi näed, siis pole sul enam tahtmist, et su tütar seda sinuga jagaks.“ Ja ilma sõnu kulutamata kisti vana juut vägivaldselt teistele vangidele vastupidisesse külge. Teendrid paigutati pärast hoolikat läbiotsimist lossi teise osasse. Leedi Rowena pidi isegi sellest mõnususest loobuma, mis oleks võinud temale pakkuda Elgitha ligiolek ja ümmardamine.

Ruum, kuhu Saksi pealikud paigutati — sest nende juures peatume kõige pealt — oli millalgi lossi suure saali aset täitnud, kuigi teda nüüd vahitoana tarvitati. Niisuguseks alamaks otstarbeks oli ta sellepärast määratud, et praegune isand, kes oma parunlikku asukohta mõnususte ja iludusega ning julgeoleku poolest täiendas, omale uue saali oli ehitanud, mille võlvitud katust peenemad ja elegantsemad sambad kandsid ja mis oli kohandatud suuremääralisemale ehtimisele, nagu seda normannid endaga juba ehituskunstis kaasa toonud.

Cedric sammus ruumis edasi-tagasi, mõeldes vihaselt oleviku ja mineviku peale, kuna aga tema kaaslane, kannatlikkuse ja filosoofia asemel oma ükskõiksuse tõttu igasuguse halbuse vastu oli kaitstud, välja arvatud ainult käesolev silmapilk, ja isegi selle viimase raskust tundis ta nii vähe, et ta ainult ajuti tarvilikuks pidas Cedricu elavale ja kirglikule kõnevoolule vastata.

„Jah,“ ütles Cedric, kes pooleldi endamisi, pooleldi Athelstanega rääkis, „siinsamas saalis see oligi, kus minu isa Torquil Wolfgangeriga pidutses, kui see vaprale ja õnnetule Haroldile peavarju andis, kes oli minemas mässaja Tostiga ühinenud norralaste vastu. Siinsamas saalis andis Harold oma mässava venna saadikule selle suurmeelse vastuse, millest minu isa nii sagedasti vaimustatult rääkis. Tosti saadik võeti siin vastu, kui saal suursuguseid Saksi pealikuid kubinal täis oli, kes oma valitseja ümber punast viina maitsid.“

„Ma loodan,“ ütles Athelstane, keda tema kaaslase praegused sõnad pisut liigutasid, „ega nad ometi ei peaks unus-


214