tema on selle lahkunu viimne armupant. Tahate teie siis vaeselt leselt vanamehelt tema viimset tröösti röövida? Tahate teie siis nõnda teha, et isa peaks oma ainukest elavat last tahtma surnuna näha ema kõrval meie isade hauas?“
„Oleksin ma seda ometi varemini teadnud,“ ütles normann pisut kaasatundvalt. „Mina arvasin, et teie tõug ei armasta peale rahapunga mitte midagi.“
„Ärge mõtelge meist nii alatult, kuigi oleme juudid,“ ütles Isaak, kes ahnelt arvatava kaastundmuse järele haaras, „rebane, kelle peale jahti peetakse, ja piinatud metskass armastavad oma poegi, niisama armastab oma lapsi ka tagakiusatud Aabrami suguvõsa.“
„Võib olla,“ ütles Front-de-Boeuf, „tulevikus tahan seda sinu enda pärast uskuda, Isaak, kuid see ei aita meid praegu, ma ei või midagi sinna parata, mis on juba sündinud või mis veel võib sündida. Mina olen oma sõna oma sõjakaaslasele juba annud ja seda ei murra ma enam kümnegi juudi mehe ja naise pärast. Pealegi, miks kardad sa oma tüdrukule halba, kuigi ta oleks Bois-Guilberti saagiosa?“
„See peab halb olema, sellest peab halba tulema!“ hüüdis Isaak meeletult käsi ringutades. „Millal on tempelrüütlid muud teinud kui meestele kurja ja naistele häbi!“
„Uskmatu koer!“ ütles Front-de-Boeuf välkuvail silmil, võib-olla rõõmustudes, et ta põhjuse leidnud vihastumiseks, „ära teota Siioni templi püha ordut, vaid mõtle parem, kuidas oma lubatud lunastusraha maksta, muidu häda sinu kaelale!“
„Röövel ja kelm!“ ütles juut oma rõhuja teotuste peale kirglikult vastates, ilma et oleks suutnud ennast veel taltsutada, „mitte midagi ei maksa ma sulle, mitte pennigi ei maksa, enne kui tütar pole mulle tervelt ja ausalt tagasi antud!“
„Oled sa arust ära, iisraelimees,“ ütles normann tumedalt, „on sul ehk nõiavõim kuuma raua ja keeva õli vastu?“
„Mul on ükskõik!“ ütles juut, kes tütre pärast meeleheitele aetud, „võid teha minuga kõige halvemat. Minu tütar on mu oma liha ja veri ning tuhat korda kallim, kui need
227
