jaks saama, kes julgeks siis veel puutuda tema sugulast tema hooldaja poega, tema lapsepõlve mängukaaslast! Kuid ainult sinu armastus võib temale kaitset lunastada. Mina pole ometi mõni romantiline narr, kes tahaks selle õnne edendada või seda tema saatusest päästa, kes mõtleb edurikkaks takistuseks saada minu ja mu soovi teostamise vahel. Kasuta oma mõju minu peale tema aitamiseks ning tema on päästetud, loobud sa sellest, siis sureb Wilfred ja sina ise pole vabadusele sammugi lähemal.“
„Sinu keele külmas ükskõiksuses,“ ütles Rowena, „on midagi niisugust, mis väljendatud koledusega hästi ei näi kokku kõlavat. Ma ei usu, et sinu kavatsused oleksid nii keerulised või sinu võim nii suur.“
„Meelita end selle usuga,“ ütles de Bracy, „kuni aeg tema eksituse tõestab. Sinu armastaja lamab haavatult siin lossis, sinu eesõigustatud armastaja. Tema on riiviks Front-de-Boeufi ja selle vahel, mida ta rohkem armastab, kui au või ilu. Mis on tal siis peale pistoda löögi või viskoda heite veel vaja, et oma vastast alatiseks vagaks teha? Ei söanda aga Front-de-Boeuf nii avalikku tegu oma peale võtta, siis võib arst haigele sõõmu võõrast rohtu anda, teender või ümmardaja võivad haige pea alt padja ära tõmmata ning oma praeguses seisukorras on ta kadunud ilma vere valamata. Niisama ka Cedric…“
„Ka Cedric,“ ütles Rowena korrates, „minu suursugune, suurmeelne hooldaja! Mina olen oma saatuse teeninud, sest mina unustasin tema saatuse ta poja oma kõrval.“
„Ka Cedricu saatus oleneb sinu otsusest,“ ütles de Bracy, „ja mina jätan selle nüüd sinu enda teha.“
Siiamaani oli suutnud Rowena end selles raskes seisukorras kõikumata kindlusega hoida, ent seda ainult arvamises, et hädaoht pole veel nii tõsine ja lähedane. Tema loomus oli niisugune, mida näotundjad harilikult ikka valgeverelistes eeldavad — õrn, kartlik ja järeleandlik, kuid tema oli kasvatusega teisendatud, kindlamaks muudetud. Kuna ta oli harjunud, et kõigi tahtmine, isegi Cedricu oma (kes teis-
234
