Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/248

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Ära seda ütle, tüdruk,“ vastas tempelrüütel. „Kättemaks on jumalate pidu! Ja kui nad seda enestele on tagavaraks hoidnud, nagu papid meile õpetavad, siis sellepärast, et nad seda liiga kalliks peavad surelikkudele usaldamiseks. Ja auahnus! See kiusatus võiks isegi taeva õndsuse röövida.“ Ta vaikis silmapilguks ja jätkas siis: „Rebekka! sel, kes võis surma valida häbi asemel, peab olema uhke ja vägev hing. Sina pead minu olema! Ei, ära hirmu,“ lisas ta juurde, „see peab sinu nõusolekul sündima ja sinu oma tingimustel. Sina pead nõus olema minuga lootusi jagama, nagu neid pole hellitanud ükski kuningas troonilgi! Kuulge mind, enne kui vastate, ja kaaluge järele, enne kui tagasi lükkate. Nagu öeldud, kaotab tempelrüütel oma ühiskondlikud õigused, oma vaba talitusvõimaluse, kuid tema muutub suure ja vägeva keha liikmeks, ja selle ees värisevad praegu juba troonid. Temaga sünnib sama nagu vihmatibaga, mis merre kukub ja seal selle suure veekogu individuaalseks osaks muutub, mis õõnestab kaljude alused ja neelab kuningate sõjalaevastikud. Niisugune paisuv voog on meie ordu. Ja selles vägevas ordus pole mina mitte väike suurus, vaid juba praegu üks peakäsutajaist ja ühel ilusal päeval võin ma käe sirutada suurmeistri valitsuskepi järele. Vaesed tempelsõdurid ei tõsta oma jalga mitte ainult kuningate kaelale — seda võib ka iga paljasjalgne munkki teha, vaid meie raudne samm viib meid ka nende troonile, meie raudkinnas väänab neil valitsuskepi käest. Isegi teie asjata oodatud Messias ei tõota teie laialipillatud rahvale nii suurt võimu, nagu minu auahnus seda püüab kätte saada. Otsisin ainult sugulast vaimu, kes seda kõike võiks minuga jagada, ja sinus olen ma ta leidnud.“

„Ja seda ütled sa ühele minu rahva liikmele?“ vastas Rebekka. „Mõtle ometi…“

„Ära vasta,“ ütles tempelrüütel, „et meie lahkuminevaid uske meelde tuletada, oma salajastel nõupidamistel naerame meie nende muinasjuttude üle. Ära ometi arva, et me oma ordu asutajate idiootliku lolluse suhtes kaua oleme pimedaks jäänud, kes kõigest elumaitsmisest loobusid, et lõbu tunda


248