Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/247

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


ma niisugune, nagu sina mind näinud — karedana, enesearmastajana ja halastamatuna. See oli naine, kes mulle julmust õpetas ja naise vastu olen ma siis ka julmust tarvitanud, kuid mitte sinusuguse vastu. Kuule mind, Rebekka. Kunagi pole rüütel suuremas armastuses oma daami vastu oda pihku haaranud kui seda kord tegi Briand de Bois-Guilbert. See daam oli kellegi väikese paruni tütar ja tema pidi oma isalt kord pärima varemestunud torni, viljakandmata viinapuu-aia ja mõne adramaa kuiva Bordeaux pinda. Kuid tema nimi sai kuulsaks igal pool, kus tehti sõjategusid, ta sai kuulsamaks kui oli nii mõnigi daam, kes pidi kaasavaraks saama krahvkonna. Jah,“ jätkas ta edasi-tagasi käies, nagu unustaks ta Rebekka juuresoleku, „minu teod, minu hädaohud, minu veri tegid Adelaide von Montemare nime kuulsaks Kastiiliast kuni Bütsantsini. Ja kuidas tasuti seda! Kui ma oma kallilt ostetud auga tagasi tulin, mille eest olin maksnud vaeva ja verd, leidsin oma daami kellegi Gascogne kannupoisiga laulatatud olevat, kelle nime kunagi väljaspool tema isa pärandust polnud kuuldud! Ma armastasin oma daami truult ja maksin tema murtud truuduse kibedasti kätte, kuid see kättemaks langes minu enda peale tagasi. Sellest päevast saadik eraldusin elust ja tema köidikuist; minu kare mehisus ei pea kunagi perekondlikku kodu tundma, minu loomust ei pea kunagi pehmendama armastav naine ega minu eluaastad tutvuma südame õrnusega. Minu haud olgu üksik ja Bois-Guilberti nime ei pea ükski võsu edasi kandma tulevate põlvede ridadesse. Oma ülemuse jalge ette panin oma isetegevuse õiguse — sõltumatuse eesõiguse. Tempelrüütel on peale nime kõiges ori ja temal ei tohi olla maad ega varandust ja ta elab ning hingab ainult teiste tahtmisel ja teiste heaksarvamisel.“

„Aga mis tasub sulle selle piirita ohvri?“ küsis Rebekka.

„Kättemaksu võim, Rebekka,“ vastas tempelrüütel, „ja lootused oma auahnuse rahuldamiseks.“

„Halb tasu,“ ütles Rebekka, „õiguste eest, mis inimsoole kõige kallimad.“


247