Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/251

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Varssi ilmuski Front-de-Boeuf, keda tema julmas tegevuses eelmainitud viisil oli segatud ja kes ainult mõnesuguste käskude jagamise tõttu oli viibinud.

„Vaatame, mis põhjus sel neetud sarvel on,“ ütles Front-de-Boeuf, „siin on kiri ja kui ma ei eksi, siis on ta saksi keeli.“

Ta vaatas ja pööras teda üht- kui teistpidi, nagu peaks ta sellega kirja sisu teada saama, ja andis ta viimaks de Bracy kätte.

„Minu pärast võib see nõiakiri olla,“ ütles de Bracy, kes oli harimata, nagu kogu selle ajajärgu rüütelkond. „Meie kaplan püüdis mulle kirjutamist õpetada,“ ütles ta, „kuid kõik minu tähed sarnanesid odapeadega ja mõõgateradega, nii et vana paljaspea viimaks oma vaevast loobus.“

„Anna siia,“ ütles tempelrüütel. „Meil on niipalju osa preesterlikust loomusest, et meie teadmised valgustavad pisut meie vahvust.“

„Noh, siis kasuta oma auväärilisi teadmisi,“ ütles de Bracy. „Mis ütleb see rull?“

„See on vormilik väljakutse,“ vastas tempelrüütel, „aga Petlemma neitsi nimel, kui see pole rumal nali, siis on ta küll kõige haruldasem sõjakuulutus, mis kunagi üle vabahärraliku parunilossi tõstesilla on tulnud.“

„Nali!“ ütles Front-de-Boeuf. „Hea meelega tahaksin teada, kes julgeb minuga selles asjas naljatada! Loe, härra Brian.“

Nõnda siis luges tempelrüütel järgmist:

„Mina, Wamba, Witlessi poeg, suursuguse ja vabasündinud Saksi Cedricu von Rotherwoodi narr, ja mina, Gurth, Beowulfi poeg, seakarjus…“

„Sa oled hull!“ hüüdis Front-de-Boeuf lugejale vahele.

„Püha Luukase nimel, nõnda seisab must valgel,“ vastas tempelrüütel. Oma ülesandele uuesti andudes jätkas ta: „Mina, Gurth, Beowulfi poeg, mainitud Cedricu seakarjus, anname ühes oma abiliste ja liitlastega, kes meiega selles tülis kaasa võitlevad, nimelt — ühes hea rüütliga, keda


251