„Kes ja kust sa oled, preester?“ küsis ta.
„Pax vobiscum,“ kordas naljahammas. „Mina olen püha Franciskuse vaene sulane, kes siit metsast läbi minnes varaste kätte langes või nagu ütleb pühakiri: quidam viator incidit in latrones, ja needsinatsed vargad sundisid mu siia lossi tulema, et kahele teie auväärt õigluse läbi surmamõistetule oma vaimulikku abi pakkuda.“
„Üsna õige,“ vastas Front-de-Boeuf, „ja kas võid sa mulle, püha isa, nende röövlite arvu nimetada?“
„Vapper härra,“ vastas naljahammas, „nomen illis legio — nende nimi on leegion.“
„Ütle mulle selgeis arvudes, kui palju neid on, preester, muidu ei kaitse teid teie kuub ega vöö.“
„Ah!“ ütles valemunk, „cor meum eructavit, see tähendab — ma pidin hirmu pärast surema! Aga mina arvan, et neid on — kui vabamehed ja kõik lihtmehed kaasa arvata — vähemalt viissada meest.“
„Mis!“ hüüdis tempelrüütel, kes sel silmapilgul saali astus. „Surub neid vapsikuid nii tihedalt seal? Aeg on seda kurja pesa hävitada!“ Ja kuna ta Front-de-Boeufi kõrvale võttis, küsis ta: „Tunned sa seda preestrit?“
„Tema on keegi võõras ja kaugest kloostrist, mina ei tunne teda,“ vastas Front-de-Boeuf.
„Siis ära usalda temale mingit suusõnalist ülesannet,“ ütles tempelrüütel. „Lase teda kirjalik käsk de Bracy vabarühmale viia, et ta silmapilk oma isandale appi tõttaks. Vahepeal aga, et see paljaspea midagi ei aimaks, luba teda vabalt minna neid Saksi sigu tapamaja tarvis ette valmistama.“
„Olgu nõnda,“ ütles Front-de-Boeuf ja andis teendrile käsu Wambat Cedricu ja Athelstane vangiruumi juhatada.
Cedricu kärsitus oli vangipõlve tõttu ennemini suurenenud kui vähenenud. Ta käis ühest saali otsast teise ja seda niisugusel näol, nagu oleks ta valmis vaenlasele vastu astuma või piiratud kindluse kallale tormi jooksma, ajuti endamisi rääkides, ajuti Athelstane poole pöördudes, kes stoilises rahus asjade arenemist ootas ja vahe peal suures rahus küllal-
260
