ses ei taha ma nendest mitte eraldatud olla! Ükski inimene ei aita mind, kuid kõigi kõrvad peavad helisema tegudest, millega mina tahan nüüd toime saada! Ela hästi! Sinu põlgus katkestas viimase sideme, mis ühendas mind mu rahvaga, sest ma mõtlesin, et minu vaevad võiks mu rahvas kaastundmust äratada.“
„Ulrica,“ ütles Cedric tema sõnust liigutatuna, „sa oled elus niipalju viletsust ja süüdi kannatanud, tahad sa siis nüüd, kus su silmad su oma süüdi näevad, ennemini meeleheitele anduda, kui tunda kahetsust, mis oleks kohasem?“
„Cedric,“ vastas Ulrica, „sina tunned vähe inimese südant. Nõnda talitada, nagu mina olen talitanud, nõnda mõelda, nagu mina mõelnud, nõuab meeletut maitsmishimu, mis segatud terava januga kättemaksmise — uhke võimuteadvuse järele: liiga joobnustavad joogid inimese südamele. Kuid nende võim on möödas. Vanadusel pole enam lõbu, kortsus nägu ei avalda enam mõju, isegi kättemaks sureb võimetusse needmisse. Siis tuleb südametunnistus oma maohambaga, lisaks veel mineviku kahetsemine ning meeleheide tuleviku pärast! Ja kui viimaks kõik tugevad kired on kadunud, muutume meie kuradite sarnaseks põrgus, kes võivad ehk südametunnistust tunda, mitte aga kahetsust. Kuid sinu sõnad äratasid minus uue hinge. Sa ütlesid õieti, et neile on kõik võimalik, kes julgevad surra! Sina näitasid mulle kättemaksu abinõud ja ole kindel, mina tarvitan neid. Seni asus kättemaks ühes teiste kirgedega minu rinnas, nüüd aga valitseb tema ainuüksi seal, ja sina ise ütled kord, et oli Ulrica elu mis oli, aga surmas sai ta oma isa tütre vääriliseks. Väljas on jõud, mis lossi piirab: kiirusta neid tormijooksule ja kui sa idapoolsest tornist näed punast lippu lehvitatavat, siis rõhu normanne kõvasti, sest siis on neil küllalt tegemist lossi sees ja sina valdad vallid noolte ja pillutud kivide peale vaatamata. Mine, ma palun sind. Andu oma saatusele ja jäta mind minu oma hooleks.“
Cedric oleks tahtnud lähemalt teada saada tumedalt tähendatud kavatsusist, kuid Front-de-Boeufi kare hääl tuli
272
