Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/277

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Olete ehk unustanud, kuidas teie kuningliku Johni teenimata võõrussõpruse tasusite? Jumala ja püha Dennise nimel, kui teie mitte kõige kallimat lunastusraha ei maksa, siis riputan teid jalgupidi siia aknaraua külge, kuni kullid ja varesed teist ainult luukered on järele jätnud! Rääkige, Saksi koerad, mis pakute oma väärtuseta elu eest? Mis ütlete teie, von Rotherwood?“

„Mina ei anna pennigi,“ vastas vaene Wamba, „ja mis jalgupidi ülesriputamisse puutub, siis öeldakse, minu peas olnud juba siis kõik pahempidi, kui mulle alles esimene titemüts pähe pandi, nõnda jalgu üles poole pöördes võib kõik jällegi õigetpidi minna.“

„Püha Jeenoveeva!“ hüüdis Front-de-Boeuf, „kes see on?“

Ja käeseljaga lükkas ta Cedricu mütsi narri peast ning kiskus tema krae lahti, kust alt orjatunnus nähtavale tuli — hõbevõru kaela ümber.

„Giles!… Clement!… koerad ja varganäod!“ karjus normann tulivihaselt, „kelle te mul siia olete toonud?“

„Mina arvan teile öelda võivat,“ ütles de Bracy, kes praegu sisse astus, „et see on Cedricu narr, kes nii mehiselt Yorki Isaakiga platside eesõiguse pärast võitles.“

„Seda tasun neile mõlemile,“ vastas Front-de-Boeuf: „nad peavad ühes võllas rippuma, kui mitte tema isand ja kult von Coningsburgh nende elu eest hästi ei maksa. Nende rikkusest ei jätku, nad peavad ka selle karja, kes lossi piirab, endaga kaasa tooma ning peavad alla kirjutama lepingu, et loobuvad oma oletatud eesõigusist ja tahavad elada meie vasallide ja sulastena. Olgu õnnelikud, kui me neile praegu algaval uuel ilmakorral nende hingusegi jätame. Minge,“ ütles ta kahele vahile, „otsige mul õige Cedric välja, siis annan teile teie eksituse andeks, liiatigi veel, et te Saksi franklini narriga vahetasite.“

„Ah,“ ütles Wamba, „kuid teie rüütellik kõrgus leiab peagi, et meie seas on rohkem narre kui franklineid.“

„Mis see võrukael sellega arvab?“ ütles Front-de-Boeuf ja vaatas oma kaaslastele otsa, kes nüüd kõheldes ja viivi-


277