Ka Reginald Front-de-Boeuf vaatas välja ja puhus kohe pikalt ja valjusti oma sarve, käsutades mehed müürile igaüks oma paika.
„De Bracy, vaata sina idakülje järele, seal on müür kõige madalam. Suursugune Bois-Guilbert, sina oled elus õppinud kaitsmist ja ka kallaletungimist, pea sina silm läänemüüril. Mina ise asun eelkindlusse. Kuid ärge piirduge ainult oma paigaga, suursugused sõbrad! Täna peame igal pool olema, peame end võimalikult paljundama, et abi ja päästmist sinna viia, kus kallaletungimine kõige palavam. Meid on vähe, kuid seda puudust katku aktiivsus ja julgus, kuna meil ju ainult metslikkude kelmidega tegemist.“
„Suursugused rüütlid,“ hüüdis isa Ambrosius selles segaduses ja möllus, mille oli sünnitanud kaitsmiseks ettevalmistamine, „kas siis keegi teist ei taha auväärt isa, Jorvaulx’i priori Aymeri sõnumet kuulata? Mina palun teid, suursugune Reginald, mind kuulda võtta!“
„Pobise oma palve taevale,“ ütles äge normann, „sest meil maa peal pole aega teda kuulata. Hei, Anselm! vaata, et keev tõrv ja õli käepärast oleksid nende julgete äraandjate peade kastmiseks. Hoolitse, et vibupüssi-meestel kuulidest puudu ei tuleks. Lase minu härjapeaga lipp lehvida, need kelmid peavad varssi tundma, kellega neil täna tegemist.“
„Suursugune härra,“ jätkas munk, püüdes võita tähelepanu, „mõelge minu sõnakuulmis-tõotuse peale ja lubage, et ma oma isandalt saadud ülesande täidan.“
„Kasige see lobiseja lollpea siit minema,“ ütles Front-de-Boeuf, „pange ta kabelisse kinni, seal võib ta oma roosikrantsi sõrmitseda, kuni lärm möödas on. Torquilstone pühimused kuulavad vististi Ave’t ja Meie isa suure huviga; niisugust au, arvan ma, pole neile sest saadik osaks saanud, kus nad kivist valmis raiuti.“
„Ära teota õndsaid pühimusi, härra Reginald,“ ütles de Bracy, „meie vajame täna nende abi, enne kui me need võrukaelad laiali suudame kihutada.“
284
