Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/285

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Neilt ootan ma vähe abi,“ ütles Front-de-Boeuf, „või olgu siis, et me nad müürilt neile kelmidele pähe heidame. Seal on üks päratu suur püha Christofer, temast üksi jätkuks juba terve rühma lömastamiseks.“

Tempelrüütel oli sel ajal piirajate tegevust palju hoolsamalt silmas pidanud kui toores Front-de-Boeuf või tema arutu kaaslane.

„Minu ordu nimel,“ ütles ta, „need inimesed talitavad suurema distsipliiniga, kui et võiks mõista, kuidas nad selle on omandanud. Vaadake, kui osavalt nad iga kaitse-abinõu oma kasuks tarvitavad, olgu see mõni puu või põõsas, ja end meie noolte eest kõrvale hoiavad. Neil pole mingit lippu, aga ometi olen ma valmis oma kuldketi peale kihla vedama, et neid mõni suursugune rüütel või ülimus juhatab, kes sõjapidamises osav.“

„Mina näen teda,“ ütles de Bracy; „mina näen rüütli kiivritutti ja tema sõjariistade läikimist. Vaata seda pikka meest mustas raudriides, kes esimest salka vabamehi võitlusse viib. Püha Denise nimel, mina pean teda selleks, keda meie Le Noir Fainéant’iks nimetasime ja kes paiskas Front-de-Boeufi sadulast Ashby turniiril.“

„Seda parem,“ ütles Front-de-Boeuf, „et ta siia tuleb tasuvõitlusele. Nähtavasti mõni vilets mehike, kes ei söanda turniiri auhinda vastu võtma ilmuda, mille õnn talle kätte toonud. Muidu oleksin pidanud teda igalt poolt asjata otsima, kus rüütlid ja suursugused harilikult oma vaenlased tabavad, ja sellepärast olen südamest rõõmus, et ta on ilmunud alatute vabameeste seas.“

Läheneva vaenlase liikumine katkestas pikema kõneluse. Iga rüütel asus paigale ja oma väheste käsutatavate kaasuste eesotsas, kelle arv polnud müüri pikkusega kuidagi tasakaalus, ootasid nad kindlalt ähvardavat tormijooksu.


285