„Selles kahelda oleks patt, tüdruk,“ ütles Ivanhoe, „ja ilma pikema järelepärimiseta usaldan enda sinu hooleks, lootes, et ma kaheksa päeva pärast oma sõjariistu võin kanda. Ja nüüd, minu lahke arst, lubage teilt uudiseid küsida väliste sündmuste kohta. Mis on suursuguse Saksi Cedricuga ja tema kodakondsetega? — mis on armsa leedi — —“ Ta peatus, nagu oleks tal vastumeelt Rowena nime juudi majas mainida — „temaga, keda nimetati turniiri kuningannaks?“
„Ja keda valisite teie, härra rüütel, seda au kandma, kuna teie valikut sama imetleti nagu teie vaprustki,“ vastas Rebekka.
Kaotatud veri ei takistanud Ivanhoed mitte punastamast, sest ta tundis, et ta oma sügava huvi Rowena suhtes ettevaatamatult oli paljastanud, kuigi ta oli seda varjata katsunud.
„Vähem tahtsin ma temast, rohkem prints Johannist rääkida,“ ütles ta, „ka tahaksin ma midagi oma truust kannupoisist kuulda ja sellest, miks ta minu juures ei ole?“
„Lubage, et ma kui arst oma võimu tarvitan,“ vastas Rebekka, „ja teid palun vaikida ning erutavaist mõtteist loobuda, kuna mina teile jutustan, mis te teada soovite. Prints Johann lõpetas turniiri ja tõttas ühes oma partei aadli, rüütlite ja vaimulikkudega Yorki poole teele, kuna ta enne seda maa rikaste käest ausate kui ka autute abinõudega võimalikult palju raha kokku kraapis. Öeldakse, tema tahtvat venna krooni omandada.“
„Mitte ilma hoopide jagamata venna kaitseks ei pea see sündima,“ ütles Ivanhoe end asemel üles ajades, „kui Inglismaal veel ükski truu alam järele on jäänud. Mina tahan Richardi krooni pärast tema vapramate vaenlastega võidelda — ikka üksi kahe vastu.“
„Aga et te seda suudaksite,“ ütles Rebekka käega tema õlga puutudes, „selleks peate minu juhatusi silmas pidama ja rahulikuks jääma.“
„Õige, tüdruk,“ ütles Ivanhoe, „nii rahulikuks, nagu need rahutud ajad seda lubavad. Ja Cedric ning tema kodakondsed?“
294
