„Tema majaülem käis ennist suure rutuga siin,“ ütles Rebekka, „oma isanda lambavillade eest saadava raha järel, ja temalt kuulsin ma, et Cedric ja Athelstane von Coningsburgh suure meelepahaga prints Johanni pidult lahkunud ja nüüd valmis on koduteele asuma.“
„Kas ka mõni leedi ühes nendega pidul käis?“ küsis Wilfred,
„Leedi Rowena,“ ütles Rebekka, kes küsimuse täpsemalt vastas, kui ta küsiti, „ei läinud mitte printsi pidule ja nagu majaülem meile rääkis, on ta praegu teel kodu poole ühes oma hooldaja Cedricuga. Ja mis teie ustavasse kannupoissi Gurthi puutub…“
„Ha!“ hüüdis rüütel, „tead sa siis tema nime? Ah jaa, sa pead seda teadma,“ lisas ta kohe juurde, „hästi pead sa seda teadma, sest sinu käest ja, nagu ma nüüd kindlasti usun, sinu enda suurmeelsuse ajel sai ta alles eile sada tsehiini.“
„Ärge rääkige sellest,“ ütles Rebekka kõrvuni punastudes; „ma näen, kui kergesti keel selle välja lobiseb, mida süda tahaks varjata.“
„Aga see kuld,“ ütles Ivanhoe tõsiselt, „selle pean ma oma au nõudel sinu isale tagasi maksma.“
„Kaheksa päeva pärast tehke nagu soovite,“ ütles Rebekka, „kuid praegu ärge mõelge millegi peale, mis teie paranemist võiks takistada.“
„Olgu nõnda, sõbralik tüdruk,“ ütles Ivanhoe, „oleksin väga tänamata, kui ma sinu käskudele tahaksin vastu panna. Kuid paar sõna Gurthi saatuse kohta ning ma lõpetan oma küsimise.“
„Kurvastusega pean teile teatama, härra rüütel,“ vastas juuditüdruk, „et tema on Cedricu käsul valve all.“
Ja nähes, et see teade Wilfredi kurvastab, lisas ta kohe juurde: „Aga majaülem Oswald ütles, et kui midagi muud ei sünni, mis Cedricu tema peale vihaseks ajaks, siis ta temale varssi andeks annab, sest ta on ju truu ori ja seisis heas lugupidamises, kuna ta aga praeguse eksisammu ainult
295
