Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/297

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


haavatud rüütlile tarvilikku mõnusust ja hoolt saavutada. Isaak, kes Juvenali kümnenda satiiri rikka reisijana alati röövleid kartis, teades, et ta ühesuguselt himustatud saak on normanni ülimusele kui ka saksi röövlitele, reisis alati suure kiirusega, lühikeste puhkustega ja veel lühemate söögiaegadega, nii et ta Cedricust ja Athelstanest ette jõudis, kes mõni tund enne teda teele läinud, kuid kes oma vältava pidutsemisega püha Witholdi kloostris aega viitsid. Ometi oli Mirjami palsamil või Ivanhoe keha tugevusel nii suur vastupanu-jõud, et temas need halbused ilmsiks ei tulnud, mida õrn ravitseja oli kartnud.

Teisest küljest saavutas juudi tõttamine mitte ainult kiire edasijõudmise, vaid ta sünnitas ka tema ja saatjaiks palgatud inimeste vahel vaidlust ning tüli. Need olid saksilased ja mitte vabad oma rahvuslikust omadusest, elumõnususe armastusest, mida normannid laiskuseks ja ahnuseks tembeldasid. Vastuoksa Shylocki seisukorrale astusid nad rikka juudi teenistusse lootusega head toitu eest leida ja olid väga pahased, kui nad endid nägid selles petetuna kiire reisimise tagajärjel. Ka ütlesid nad Isaakile, et nende hobused nii kiire sõidu tõttu kannatavad. Lõpuks tõusis Isaaki ja tema saatjate vahel kuri tüli viina ja õlle hulga pärast, mis igas söögis pidi antama. Ja see sündis nõnda, et kui hädaohu kartus lähenes ja kui näis see täide minevat, mis Isaakile ikka hirmu peale ajanud, just siis jäeti ta tema palgatud meeste poolt maha, kelle kaitse peale ta lootnud.

Selles kurvas seisukorras leiti juut tema tütre ja haavatud sõbraga Cedricu poolt ja varssi peale seda langes ta de Bracy ja tema kaaslaste meelevalda. Alguses pöördi kanderaamile vähe tähelepanu, võib-olla oleks ta isegi maha jäetud, kui mitte uudishimu de Bracyd poleks ajanud sinna pilku heitma, lootes sealt ehk oma ettevõtte pea-eesmärki leida, sest Rowena polnud ju oma loori näolt kõrvaldanud. Suur oli de Bracy imestus, kui ta kanderaamilt haavatud mehe leidis, kes, arvamisel olles, et ta saksi röövlite kätte langenud, vastupuiklemata enda Wilfred von Ivanhoeks nimetas, sest


297