„Teda ma ei näe,“ ütles Rebekka.
„Argpüks!“ hüüdis Ivanhoe, „pelgab ta siis tüüri, kui torm kõige valjem?“
„Ta ei pelga, ei pelga!“ ütles Rebekka, „nüüd näen teda: tema viib salga mehi väliskindluse tõkke[1] juurde. Nad kisuvad aia ühes postidega maha, nad purustavad ta kirvestega. — Tema suur kiivritutt lehvib üle hulga nagu lendaks kaaren lahinguvälja kohal. — Tõkkel on juba auk sees — nad tormavad sisse — nüüd heideti nad tagasi! Front-de-Boeuf on kaitsjate eesotsas, näen tema hiiglakuju meeste möllus. Jälle tungivad nad tõkkeaugule, võideldakse käsitsi mees mehe vastu. Jakobi Jumal! nõnda põrkavad kokku kaks veetõusu, kaks merevoogu, mida piitsutavad vastupidised tuuled!“
Ta pööras oma näo võrelt, nagu ei suudaks ta kauemini seda hirmsat pilti vaadelda.
„Vaata jällegi, Rebekka,“ ütles Ivanhoe, kes neiu tundmusi ei mõistnud; „noolelaskmine peaks olema nüüd vaiksemaks jäänud, kus nad käsitsi koos on. Vaata veel kord, nüüd on see vähem hädaohtlik.“
Rebekka vaatas jällegi ja hüüdis kohe: „Pühad prohvetid! Front-de-Boeuf ja must rüütel on tõkkeaugul käsitsi koos kaaslaste hulga möirgamise saatel, kes ootavad võitluse tagajärge. Armuline taevas, ole rõhutute ja vangidega!“ Siis kiljatas ta äkki ja hüüdis: „Ta on maas, ta on maas!“
„Kes on maas?“ karjus Ivanhoe, „neitsi Maria nimel, ütle mulle, kes on langenud?“
„Must rüütel,“ vastas Rebekka nõrgalt, kuid silmapilk hüüdis ta uuesti rõõmsalt: „Aga ei, ei! Kiidetud olgu Iisraeli Jumal! Ta on jällegi jalul ja võitleb, nagu oleks tal ainukeses käes kahekümne mehe ramm… Tema mõõk murdus,
- ↑ Igal gooti lossil oli välimise müüri ees postaed kindlustuseks, mida võiks „tõkkeks“ nimetada; siin võideldi mõnikord väga ägedalt, sest selle pidi enne ära võtma, kui müüri juurde päästi, ja siin sündisid sagedasti kõige hiilgavamad sõjateod.
306
