Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/32

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


teie sõna kui rüütli ja vaimuliku oma. Ent kuulge minu nõu, vend, ja viilige oma keel pisut viisakamaks, kui te olete teda tarvitanud uskmatute vangidega ja hommikumaa orjadega. Kui teie Saksi Cedricut haavate — ja tema ei vaja selleks palju, — siis on ta valmis, hoolimata teie rüütliaust, minu kõrgest ametist või meie mõlema pühadusest, meid mõlemaid Jumala linnukeste juurde öökorterisse saatma, kuigi oleks väljas südaöö. Ja olge ettevaatlik Rowenale pilku heites, keda ta armukadedal hoolel valvab; tabab teda selles vähemgi kahtlus, siis oleme kadunud. Räägitakse, ta ajanud iseendagi poja minema, sest et see julgenud oma silmad tundmuses ilu peale tõsta, mida nähtavasti eemalt peab jumaldama, kuid millele muude tundmustega ei tohi läheneda, kui kanname rinnas Õnnistatud Neitsi altari ees.“

„Hea küll, sellest aitab,“ vastas tempelhärra; „üheks ööks tahan end taltsutada ja olla kui õrn neiu, mis aga sellesse puutub, et tema meid võiks väevõimuga välja ajada, siis selle eest tahan mina teid oma poistega, Hameti ja Abdallaga, kaitsta. Uskuge, meie oleme küllalt tugevad enestele hea korteri muretsemiseks.“

„Nii kaugele ei või me asja lasta minna," vastas kloostriülem; „kuid siin on narri allavajunud rist ja öö on nii pime, et me vaevalt seletame, missugust teed me peame minema. Ma arvan, tema käskis meid pahemat kätt pöörduda.“

„Paremat,“ ütles Brian, „niipalju kui mina mäletan.“

„Pahemat, kindlasti pahemat; mäletan tema näitamist puumõõgaga.“

„Aga tema hoidis ju mõõka pahemas käes ja näitas sellega oma kehast põiki mööda,“ ütles tempelrüütel.

Mõlemad hoidsid oma arvamisest kangekaelselt kinni, nagu niisugustel juhtudel harilikult ikka sünnib; appi kutsuti ka saatjad, kuid nemad polnud küllalt lähedal olnud, et Wamba juhatust kuulda. Viimaks märkas Brian midagi, mis esiti videvikus silma polnud puutunud. „Siin on keegi risti all maas, kas surnud või magab ta. Hugo, torka teda oma piigi otsaga.“


32