Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/33

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Niipea kui see oli sündinud, tõusis lamaja ja hüüdis heas prantsuse keeles: „Kes te ka olete, kuid viisakuseta on minu mõtteid segada.“

„Me tahtsime ainult küsida,“ ütles kloostriülem, „missugune tee viib Rotherwoodi, Saksi Cedricu asukohta.“

„Mina isegi tahan sinna minna,“ vastas võõras, „ja kui mul oleks hobune, tuleksin ma teile juhiks, sest tee on pisut keeruline, kuid mina tunnen teda hasti.“

„Sina lõikad tänu ja ka tasu, mu sõber,“ ütles kloostriülem, „kui sa meid kindlasti Cedricu juurde viiksid.“

Ja ta käskis ühe oma saatjaist iseenda talutatud hobuse selga istuda ning saatja hobuse võõrale anda, kes teejuhiks pidi hakkama.

Nende juht viis neid Wamba juhatusega võrreldes otse vastupidisele teele. Jalgtee juhtis neid sügavamale metsa, kus nad nii mõnestki hädaohtlikust soo-ojast pidid üle minema, kuid võõras näis loomusunniliselt leidvat ikka kõige kindlama pinna ja parema ülekäigu-koha ja tõi ratsanikud ettevaatlikult ning tähelepanelikult viimaks metsikule puiesteele, ja käega suurele, madalale ning korratule hoonele näidates ütles ta kloostriülemale: „See seal on Rotherwood, Saksi Cedricu asukoht.“

See oli Aymerile rõõmusõnum, kel mitte kõige kõvemad närvid polnud ja kes oli läbi hädaohtlikkude soode minnes sedavõrt rahutu ja hirmunud, et ta ei esitanud ainustki küsimust teejuhile. Leides end peavarju lähedalt tundis ta end jällegi hästi ning uudishimu ärkamisel küsis ta võõralt, kes ja mis tema on.

„Palverändaja, kes just praegu pühalt maalt tagasi tulnud,“ kõlas vastus.

„Te oleksite pidanud ennemini sinna jääma, et püha hauda aidata tagasi võita,“ ütles tempelhärra.

„Õige, auväärt rüütel,“ vastas palverändaja, kellele tempelhärra välimus päris tuttav tundus, „aga kui need, kes vandega on tõotanud püha linna tagasi võita, oma kohuste paigalt kaugel


33