oma raske sõjakirvega. Viimaks sai normann pähe hoobi, mille tõttu ta enam kunagi oma liikmeid poleks liigutanud, kui mitte kilp osalt tema hoogu poleks vähendanud, kuna ta aga nüüd kividele pikali langes.
„Anna alla, de Bracy,“ ütles must rüütel tema juurde kummardudes ja tema silmavarju ees hoides saatuslikku pistoda, millega rüütlid oma vaenlasi surmasid ja mida nimetati halastuse pistodaks, „anna alla, Maurice de Bracy, anna tingimusteta alla või sa oled surnud.“
„Mina ei taha tundmata võitjale alla anda,“ vastas de Bracy. „Ütle mulle oma nimi või tee nagu sulle meeldib. Kunagi ei pea võidama öelda, et Maurice de Bracy oli nimetu matsi vang.“
Must rüütel sosistas võidetule midagi kõrva.
„Annan alla ja tahan olla truu vang, ilma mingisuguste tingimusteta,“ ütles normann nüüd, kuna tema tooni kindel kangekaelsus muutus sügavaks ja alandlikuks allaheitlikkuseks.
„Mine väliskindlusse,“ ütles võitja käskival toonil, „ja oota seal minu edaspidiseid käske.“
„Kuid enne lubage öelda,“ vastas de Bracy, „mis teil tähtis teada. Wilfred von Ivanhoe on haavatud ja siin vangis, ta saab põlevas lossis hukka, kui viibimata abi ei viida.“
„Wilfred von Ivanhoe!“ hüüdis must rüütel. „Tema vangis ja hukatuses! Iga mehe elu lossis peab selle eest vastutama, et tuli tema peas ainustki juuksekarva ei peaks kõrvetama. Juhata mind tema kambri!“
„Mine mööda keerdtreppi üles,“ ütles de Bracy, „see viib sinna ruumi. Kas sa ei tahaks mind omale teejuhiks võtta?“ küsis ta alandlikul toonil.
„Ei. Mine väliskindlusse ja oota seal minu käsku. Mina ei usalda sind, de Bracy.“
Selle võitluse ja lühikese kõneluse ajal tungis Cedric meestesalgaga, kus seas munk keskpunktiks, üle silla avatud taguväravast lossi sisse ja surus de Bracy meeltheitvad kaaslased tagasi, kellest mõned armu palusid, teised asjata
328
