Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/329

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


vastu panid, kuna suurem hulk lossi hoovi poole põgenes. De Bracy ise tõusis maast ja heitis nukra pilgu võitjale järele. „Tema ei usalda mind,“ kordas ta, „aga millega oleksingi tema usalduse teeninud!“ Ta tõstis oma mõõga maast, võttis kiivri peast, allaheitmise märgiks, ja andis väliskindlusse minnes oma mõõga Locksleyle, keda ta teel kohtas.

Tule suurenemisel paistsid tema märgid peagi sinna ruumi, kus Rebekka Ivanhoe voodi juures valvas. Oma lühikesest uinakust ärkas rüütel võitlusmüra tõttu ja tema ravitseja oli sellekohasel tungival soovil uuesti akna alla asunud, et lahingukäigu üle teateid anda, kuna suurenev suits tema vaatlemist kord-korralt ikka rohkem takistas. Viimaks tungis suits ka nende ruumi ja lossis kuulduv vee järele karjumine, mis võitlusmürast üle kõlas, tegi nad lõpuks uue ähvardava hädaohu vastu tähelepanelikuks.

„Loss põleb,“ ütles Rebekka, „ta põleb! Kuidas võiksime end päästa?“

„Põgene, Rebekka, ja päästa iseenda elu,“ ütles Ivanhoe, „sest mind ei suuda ükski inimlik võim aidata.“

„Mina ei põgene,“ vastas Rebekka, „meie pääseme või hukkume üheskoos. Siiski, suur Jumal! Minu isa, mu isa! Mis saab temaga?“

Sel silmapilgul lendas toauks lahti ja tempelrüütel astus sisse — õudne kuju: kullatud varustus murdunud ja verine ning kiivritutt osalt ära pühitud, osalt tules kõrbenud. „Leidsin su,“ ütles ta Rebekkale; „sa pead nägema, et ma oma sõna pean ja sinuga head ning kurja jagan. On veel ainus pääsetee, läbi kümnete hädaohtude tungisin lõpuks sinu juurde. Üles ja mulle silmapilk järele!“

„Üksi ei tule ma sinuga,“ vastas Rebekka. „Oled sa naisest sündinud, on sul vähemgi kübeke inimlikku halastust, on su süda pisutki pehmem kui su raudriie, siis päästa mu vana isa ja see haavatud rüütel!“

„Rüütel,“ vastas tempelhärra oma harilikus rahus, „rüütel, Rebekka, peab oskama oma saatusele vastu astuda, lähenegu


329