kergesti selle ülesande Richardi vastu oma peale võtta. Sa ehk arvad, et sina osa minu lugupidamisest kaotasid, kuna sa nii julgesti selle piinliku ülesande tagasi lükkasid? Aga ei, Maurice! Ennemini veel austan sinu ausameelist karakteri kindlust. On väga palju asju, mille teostajaid meie ei armasta ega austa; samuti on ka meie teenistusest loobumisi, mis ennemini meie autundmust äratavad nende vastu, kes meie nõudmist ei täida. Minu venna vangistamine ei anna sellele sugugi nii mõjuvaid põhjusi kantsleriameti saamiseks, kui sinu rüütellik ja julge loobumine kõrge marssalikepi kandmiseks. Mõtle selle üle järele, de Bracy, ja mine oma kohuseid täitma.“
„Kaksipidine türann!“ pomises de Bracy üksi jäädes. „Õnnetud on need, kes teda usaldavad. Sinu kantsler, tõepoolest! Sel, kellel hoida sinu südametunnistus, on kerge koorem, ma arvan. Kuid Inglismaa lordmarssal,“ ütles ta käsi sirutades, nagu mõtleks ta juba ametikeppi vastu võtta, kuna ta suuril sammel läbi eestoa astus, „see on juba auhind, mille pärast maksab võidelda!“
Niipea kui de Bracy oli läinud, kutsus prints Johann kohe teendri.
„Kutsu meie luurajate ülem Hugh Bardon siia, niipea kui ta Waldemar Fitzursega saab rääkinud.“
Natukese aja pärast ilmuski luurajate ülem, kuna prints Johann teda oodates korratuil sammel toas paigast paika liikus.
„Bardon,“ ütles ta, „mida soovis sinult Waldemar?“
„Kaks julget meest, kes põhjametsi hästi tunnevad ning hobuse ja inimese jälgede tundmises osavad.“
„Ja sina täitsid ta soovi?“
„Muidugi, teie kõrgus,“ vastas luurajate ülem. „Üks on Hexamshirest; tema leiab Tynedale ja Teviotdale varaste nimed paremini üles kui verekoer haavatud metslooma jäljed. Teine on Yorkshires üles kasvanud ja on sagedasti Sherwoodis oma vibu vinna tõmmanud; tema tunneb iga metsalagendikku, rägastikku ja tihnikut selle ja Richmondi vahel.“
375
