Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/38

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


vägivallas, kes oma tugevust tundes omandusõigust mikski ei pannud. Asjal oli ju oma tähtsus, sest Saksi maaomanikkude suurem osa rikkust peitus suurtes seakarjades, eriti metsamail, kus need loomad kergesti toitu leidsid.

Peale nende mure põhjuste oli Saksi than veel oma armualuse, narr Wamba pärast rahutu, kelle naljad tema õhtusööki ja harilikult selle kaasas käivaid õlle- ning viinalonksusid vürtsisid. Sellele tuli veel lisaks, et Cedric oli lõunast saadik paastunud ning et harilik õhtusöögi-aeg oli ammugi juba möödas, põhjus, mis meie päevil kui ka vanal ajal maa-aadli pahaseks võib teha. Oma rahulolematust avaldas ta üksikuis sõnus, neid osalt endamisi, osalt ümberseisvaile teendritele öeldes, iseäranis aga oma sissekallajale, kes talle aeg-ajalt vaigistusainena täidetud viinakarika ulatas. „Miks viibib leedi Rowena?“ küsis ta.

„Ta vahetab oma peaehet,“ vastas üks naisteenija niisuguse julgusega, nagu seda mõni meieaegne majaproua armualune teeb majahärraga rääkides; „teie ei taha ometi, et ta mütsi ja korsetiga söögilauda istuks? Pealegi ei riietu kogu krahvkonnas keegi nii ruttu kui minu käskijanna.“

See ümberlükkamata väide sai rahuldunud vastuseks hm! millele juurde lisati: „Sooviksin, et tema vagadus järgmisel püha Johannese kirikusse sõitmisel parema ilma valiks. — Aga tuhat ja tuline,“ jätkas ta sissekallaja poole pöördudes ja oma häält tõstes, nagu rõõmus sellepärast, et kanali on leidnud, kuhu ta oma viha ilma kontrollita võib lasta voolata, „tuhat ja tuline, miks jääb Gurth nii kauaks välja? Kardan, et me ta karja kohta halvad sõnumed saame. Tema on ustav ja ettevaatlik sulane ja mina olen ta millekski paremaks valinud. Võimalik, et ma ta üheks oma ihuvahiks oleksin teinud.“

Sissekallaja Oswald vastas tagasihoidlikult, õhtusest kellahelinast olevat vaevalt tund aega möödas. See oli halb vabandus, sest ta puudutas ainet, mis nii vastikult saksilase kõrvus kõlas.


38