levat ta iseendaga ja vaatavat siis ülespoole nagu vastust oodates; tema riided olevat võõrast ja müstilist vormi, nagu seda ükski hea kuulsusega naine ei kanna; tema sõrmustel olevat kabbalistilised märgid ja samasuguste märkidega olevat tikitud ka tema loor.
Kõiki neid nii loomulikke ja igapäevaseid asjaolusid kuulati suure tõsisusega kui tõendusi või kui tõsist kahtlust äratavaid nähtusi, et Rebekkal on saladuslikkude võimudega lubamatud ühendused.
Kuid seal leidus veel üks tunnistus, mille koosolek või suurem osa sellest heakskiitvalt vastu võttis, olgugi et ta iseendast oli nii uskumatu. Üks sõdur oli näinud, kuidas ta haavatud meest ravitsenud, keda Torquilstonesse toodud. Tema teinud sõduri tõenduse järele haava peale teatud märgid ja korranud mingisuguseid saladuslikke sõnu, mida tunnistaja Jumalale tänu pole mõistnud ja mille mõjul vibupüssi noole raudpea haavast iseendast vabanenud, kuna haav verejooksmise jätnud, kinni läinud ja surija mees veerandtunniga uuesti jalul olnud ning vallile läinud, kus ta tunnistajal aidanud kivipildumis-masinat teenida. See muinaslugu oli nähtavasti leitud selle tõsiasja põhjal, et Rebekka Torquilstones Ivanhoed arstinud. Kuid võimatu oli midagi sellele tunnistajale vastu väita, sest oma sõnade kinnituseks tõmbas ta taskust ju sama noolepea, mis tema jutustuse järele nii imelikult haavast välja võetud, ja et näidatud raudpea terve untsi kaalus, siis olid rääkija sõnad kahtlemata tõestatud.
Tema seltsimees oli lähedaselt müürilt seda silmapilku Bois-Guilberti ja Rebekka vahel tähele pannud, kui viimane valmis oli tornitipult alla hüppama. Et oma kaaslasest mitte maha jääda, siis kinnitas see mees, tema näinud Rebekka torni rinnakaitse serval lumivalgeks luigeks muutuvat, kellena ta kolm korda ümber Torquilstone lossi lennanud, mispeale ta uuesti tornimüürile maha laskunud ja naise kuju omandanud.
Vähem kui pool neist kaaluvaist tõendusist oleks võinud mõnele vanale vaesele ja inetule naisterahvale lahedasti
410
