sulama löönud; „teie olete oma rahva vanem ja teile tahan ma näidata õnnetu tüdruku näojooni.“
Ta tõmbas loori näolt ja vaatas ilmel, milles võitlesid häbelikkus ja auväärilikkus. Tema haruldane ilu sünnitas üllatusesumina ja nooremad rüütlid ütlesid üksteisele pilkude kaudu, et Briani paremaks vabanduseks on neiu loomulik kenadus, mitte aga mõni oletatud nõiavõim. Kuid Snelli poeg Higg oli oma heategija nägu nähes kõige sügavamalt liigutatud. „Laske mind minna,“ ütles ta valvuritele uksel, „laske mind minna! Veel kord pilku temale heita tapaks mu, sest minul on tema surmamises osa.“
„Vaiki, vaene mees,“ ütles Rebekka, kes seda hüüet kuulis; „tõe rääkimisega ei teinud sa mulle mingit kurja, oma kaebamiste ja hädaldamisega ei suuda sa mind aidata. Vaiki, ma palun, mine koju ja päästa iseend.“
Kaastundlikud valvurid tahtsid Higgi välja ajada, sest nad kartsid, et tema kaebused võiksid talle endale karistuse, neile aga etteheiteid tuua, kuid Higg lubas vaikseks jääda ja nõnda sai ta luba jääda. Nüüd kutsuti need kaks sõdurit ette, kellega Albert Malvoisin asjast oli rääkinud. Kuigi mõlemad olid tülpinud ja paindumata kelmid, ometi pani naisvangi nägu ja tema haruldane ilu nad pisut jahmatama, aga paljuütlev pilk Templestowe pretseptori silmist andis neile nende enesevalitsuse tagasi ja nõnda siis tunnistasid nad niisuguse täpsusega, mis erapooletule kohtunikule oleks pidanud kahtlane paistma, tunnistasid tõsiasju, mis olid kas välja mõeldud, tähtsuseta või päris loomulikud, kuid mis muutusid kahtlaseks liialduse või tunnistajate poolt juurdelisatud isiklikkude seletuste tõttu. Need tunnistustest saadud andmed oleks tänapäev kahte osasse jagatud, ühed, mis tähtsuseta, ja teised, mis oluliselt võimatud. Aga sel ebausklikul ajal võeti mõlemad andmeteosad kergesti süü tõendusena vastu. Esimene osa kinnitas, et Rebekkat oli kuuldud arusaamata keelel midagi pomisemas; laulud, mida ta mõnikord endamisi laulvat, olla imelise kõlaga ja panevat kuulaja kõrvad helisema ning südame peksma; sagedasti kõne-
409
