ei leidu, kes avaldaks mulle sedagi vastutulelikkust, mida ei keelata isegi kõige halvemaile kurjategijaile?“
Snelli poeg Higg vastas viimaks: „Mina olen vigane mees, aga et ma end üldse pisut võin liigutada, selle eest võlgnen sinule tänu. Mina võtan sinu asja ajamise oma peale,“ lisas ta juurde, „ja teen seda nii hästi kui minusugune vigane seda suudab ja ma oleksin õnnelik, kui mu liikmed võiksid seda heaks teha, mida keel halvasti tegi. Ah! kui ma sinu halastust kiitsin, mõtlesin ma vähe selle peale, et ma su seega hädaohtu saadan!“
„Jumal juhib kõik asjad,“ ütles Rebekka. „Ta võib Juuda vangistuse ka kõige nõrgema abinõuga lõpetada. Tema käsu täitmiseks kõlbab roomaja tigu sama hästi kui lendaja kotkas. Otsi Yorki Isaak üles. Siin on sul, millega võid omale hobuse osta. Anna see täht Isaakile. Ma ei tea, on see taeva vaim, mis mulle ütleb, aga ma tean kindlasti, et ma siin ei sure ja et minu heaks võitleja leidub. Ela hästi! Elu ja surm oleneb sinu kiirusest.“
Talupoeg võttis kirjatähe, milles leidusid ainult mõned heebreakeelsed sõnad. Nii mõnigi andis talle nõu niisugust kahtlast dokumenti mitte puutuda, kuid Higg jäi oma heategija teenistuses kindlaks. Rebekka oli tema keha päästnud ja ta oli kindel, et ta tema hinge seega ei tahtnud hukatusse saata.
„Mina muretsen oma naabri Buthani hea hobuse, et nii ruttu kui aga mees ja ratsu suudavad Yorki kihutada.“
Õnneks polnud tal vaja nii kaugele minna, sest veerand penikoormat lossi väravaist eemal kohtas ta kaht ratsanikku, kelles ta nende riiete ja kollaste mütside tõttu juudid tundis. Lähemale jõudes nägi ta, et üks neist oli tema endine leivaisa Yorki Isaak. Teine oli rabi Ben Samuel. Nemad mõlemad olid pretseptooriumile võimalikult lähedale tulnud, sest nad olid kuulnud, et suurmeister kutsunud orduvendade koosoleku kokku kohtumõistmiseks ühe naisnõia üle.
„Vend Ben Samuel,“ ütles Isaak, „minu hing on rahutu ja ma ei tea miks. Nõiduse ettekäänet on juba sagedasti tarvitatud, et meie rahvale igasugust kurja teha.“
419
