Neljas peatükk.
Kits karune, utt, siga veristud, |
Kloostriülem Aymer oli pakutud võimalust tarvitanud ja oma ratsakuue ühe teise vastu vahetanud, mis veel kallimast materjalist, kuna ta selle peale eriliselt tikitud kirikukuue oli tõmmanud. Ühes massiivse pitsersõrmusega, mis tema kiriklikku auametit märkis, olid tema sõrmed kalliskividega koormatud, kuigi see käis kirikuseaduse vastu. Tema sandalid olid Hispaaniast toodud kõige peenemast nahast ja tema habe oli ordu määruste mõttes viimase võimaluseni pöetud, kuna tema paljaksaetud lagipead kattis rikkalikult tikitud helepunane müts.
Ka tempelrüütli välimus oli muutunud; ja ehk ta küll oma kaaslasest oli vähem ehitud, siiski tundus tema välimus enam mõjuv. Oma raudsärgi asemele oli ta pannud tumeda siidkuue, mis nahaga äärestatud, ja selle peal lehvis laiades voltides tema laitmatult puhas valge mantel. Kaheksanurgeline rist tema mantli õlal oli lõigatud mustast sametist. Kõrge müts ei varjanud enam tema kulme, vaid neid katsid ainult lühikesed ja paksud süsimustad käharad sakud, sünnitades tema haruldaselt musta näoga kooskõla. Ei oleks võinud midagi kenamat ja majesteetlikumat olla kui tema liigutused ja teguviis, poleks nad mitte toonitatud olnud valitseva kõrkusjoonega, mida kergesti omandatakse piiramata autoriteediga.
Neid kaht auväärt isikut saatsid nende teendrid ja aupaklikumas kauguses järgnes neile nende teejuht, kelle väli-
43
