Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/44

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


muses muud tähelepanu-väärilist ei olnud, kui et tema riided harilikkude palverändajate omadest erinesid. Tema keha kattis mustast, karedast kalevist ülikuub või mantel. Lõikelt sarnanes see mantel pisut meieaegse husari omaga ja tal olid samasugused riidetükid käsivarte katteks; teda nimetati sclaveyn ehk sclavonian. Jalas lihtsad rihmadega seotud sandalid; lai varjurikas kübar, mille ääred konnakarpidega[1] tipitud, ja rautatud pikk kepp, mille ülemasse otsa kinnitatud palmioks, täiendasid palverändaja varustuse. Alandlikult sammus ta sisseastujate sabas ja nähes, et madalikul seisev laud vaevalt suutis ruumi anda Cedricu teendritele ning külalisile-saatjaile, tõmbus ta tagasi ja laskus istmele, mis seisis suure kamina kõrval või peaaegu selle serva all, ning näis seal teotsevat oma riiete kuivatamisega, kuni mõne lauasistuja eemaldumine temale ruumi annaks või kuni majaülema lahkus talle valitud paigas laseb kehakinnitust osaks saada.

Cedric tõusis oma külalisi vastu võtma auväärilise võõrussõprusega ja saali kõrgendilt alla astudes tegi ta kolm sammu neile vastu ning ootas siis nende lähenemist.

„Kahetsen, auväärt prior,“ ütles ta, „et mu tõotus mind keelab kaugemale vastu minemast isegi niisugustele külalistele, nagu olete teie ja vapper püha templi rüütel, kuid minu majaülem on teile juba minu ebaviisakuse põhjuse avaldanud. Vabandage mind ka, et ma teiega oma emakeeles kõnelen ja et ma teid palun mulle samas keeles vastata, kui teie teadmised seda lubavad; kui mitte, siis saan ma ka normannide keelest seevõrra aru, et teie arvamisi jälgida.“

„Tõotusi,“ ütles abt, „peab pidama, auväärt franklin, või ennemini lubage mul öelda — auväärt than, kuigi see aunimi on vananenud. Tõotused on sidemed, mis meid taevaga köidavad, nemad on sidemed, mis seovad ohvri altarisarvede külge, ja on sellepärast, nagu ma juba tähendasin, vääramata ning kõrvaldamata, seni kui meie ema kirik vastu-

  1. Alguses kanti neid joomiseks, pärast peeti neid tõsiseks palverändamise tunnuseks. Tõlk.

44