„Nõnda see on,“ ütles tempelrüütel, „sest nii uhke kui sa ka oled, aga minus oled sa omale paraja vastase leidnud. Kui mina kord juba oma odaga võitlusväljale ilmun, siis ära mõtle, et mingi inimlik arvamine võiks mind takistada oma jõudu näitamast. Ja mõtle siis oma saatuse peale: surra koledat surma nagu kõige halvem kurjategija — olla hävitatud nilpavaist tuleleekidest — jällegi laiali pillatud saada elementidesse, millest sinu imeline vorm nii saladuslikult koostatud — mitte midagi ei pea sinu ilusast kujust järele jääma, mille kohta võidaks liigutatult öelda, et see on kord elanud ja liikunud! Rebekka, ükski naine ei suuda niisugusele tulevikule silma vaadata ja sina võtad mind tingimata kuulda.“
„Bois-Guilbert,“ vastas juuditüdruk, „sa ei tunne naise südant või sa oled ainult nendega kokku puutunud, kes oma paremad tundmused kaotanud. Kinnitan sulle, uhke tempelrüütel, et ka kõige metsikumais lahinguis pole sa rohkem oma kiidetud vaprust ilmutanud, kui on seda teinud naine või kui nõuab seda armastus ja kohused. Minagi olen naine, kes õrnusega harjunud, loomu poolest pelglik ja tundlik valude vastu, aga kui me kord astume oma saatuslikule võitlusväljale, sina võitlema, mina kannatama, siis olen ma kindel, et minu julgus tõuseb kõrgemale sinu omast. Ela hästi, enam ei kuluta ma sinuga sõnu! Aega, mis maa peal jäänud elada Jakobi tütrel, peab teisiti kulutama: tema peab trööstijat otsima, kes küll näo varjanud oma rahva eest, kuid kes kunagi ei sule oma kuulmeid selle hüüde ees, kes otsib teda tões ja vaimus.“
„Nõnda siis lahkume?“ ütles rüütel üürikese aja pärast. „Oleks ometi taevas annud, et me kunagi teineteist poleks kohanud või et sina oleksid olnud suurest soost ning usu poolest kristlane! Ei, taeva nimel, kui ma sind vaatan ja selle peale mõtlen, kus ja kuidas me jällegi peame kokku saama, siis sooviksin olla üks sinu alandatud rahva poegadest; sooviksin oda ja kilbi asemel ainult veksleid ja seekleid puutuda, sooviksin kummarduda iga väikese ülimuse
432
