saatuse käes, mis meid edasi kihutab nagu kaht laeva, kuni nad tormis kokku põrkavad ja hukkuvad. Anna mulle andeks siis ja lase meid vähemalt sõpradena lahkudagi. Asjata olen sinu otsuse peale tormi joosnud ja minugi oma seisab kõikumata nagu saatuse paratamata seadused.“
„Nõnda koormavad inimesed iseoma metsikute kirgede tulemustega saatust,“ ütles Rebekka. „Aga mina annan sulle andeks, Bois-Guilbert, kuigi oled minu maise surma algataja. Sinu võimsas meeles leidub ka suursugusemaid asju, kuigi ta sarnaneb laisa aiaga: lokkab umbrohi, mis lämmatab kena ja terve õilme.“
„Jah,“ ütles rüütel, „mina olen, nagu sa ütled, Rebekka — taltsutamata, metsik ja uhke keset tühiste narride ja kavalate vagatsejate summa, kelle keskel ma oma tugevusega omandanud silmapaistva paiga. Noorest põlvest saadik olen olnud lahingute laps, kõrge oma püüetes ja püsiv ning paindumata nende poole rühkimises. Niisuguseks ma peangi jääma — uhkeks, paindumatuks ja muutumatuks, mida tahan ilmale tõendada. Aga kas annad sina mulle andeks, Rebekka?“
„Samuti nagu ohver kunagi oma timukale andeks annud.“
„Ela hästi siis,“ ütles tempelrüütel ja lahkus toast.
Pretseptor Albert ootas kõrvaltoas kärsitult Bois-Guilberti tagasitulekut.
„Sa viibisid kauaks,“ ütles ta; „kärsituses ootasin sind nagu hõõguvail sütel. Mis oleks küll sündinud, kui suurmeister või tema nuuskur Konrad siia oleks tulnud? Mina oleksin pidanud oma vastutulelikkuse kallilt maksma. Kuid mis on sul viga, vend? Sinu jalg komistab, sinu pilk on must kui öö. Oled sa terve, Bois-Guilbert?“
„Jah,“ vastas tempelrüütel, „samuti nagu see vilets, kes tunni aja pärast peab surema. Kuid püha risti nimel, ei, ma pole pooltki nii terve, sest leidub nii mõnigi, kes endast elu heidab nagu kulunud riidetüki. Taeva nimel, Malvoisin, see tüdruk on tõepoolest minult mehisuse võtnud. Olen pooleldi valmis suurmeistri juurde minema ja ordut talle näkku
434
